Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

reede, 9. oktoober 2015

ÕUDNE OKTOOBER 2015: "Knock Knock" (2015)

Möödunud aasta oktoobris seadsin endale ülesandeks vaadata kuu jooksul 31 seninägemata õudusfilmi (mis mul muuseas õnnestus). Teen sama ka tänavu. See on üks tore traditsioon, mis paljudel õudusfilmifännidel on ja annab lõppude lõpuks soodsa võimaluse tutvuda teostega, millega ehk ammu tutvuda oleks võinud. Nagu mullu, pööran seekordki tähelepanu sellele, et filmide valik oleks võimalikult mitmekesine. Ühtlasi kavatsen igast vaadatud filmist veidi kirjutada.



"Knock Knock" (2015)

Kõmuline Eli Roth pole kunagi hullupööra originaalne filmitegija olnud, ent tema armastus žanrikino vastu on selge ning südikust tal jätkub. Kes mehe filme mõttetult sadistlikuks ja lapsikuks peavad, ei pruugi arvatavasti vaimustuda ka vallatust "Knock Knockist", kus nädalavahetuseks omaette koju jäänud muretu pereisa otsustab hilisõhtul sisse lasta kaks võõrast piltilusat neidu, nokut püksis hoida ei suuda ja selle eest rasket hinda maksma peab. Kui välja arvata tõsiasi, et ebaharilikul kombel on pahategijateks kaks pealtnäha täiesti ohutut noort näitsikut, ei paista tragikoomiline lugu just unikaalsusega silma — filme maniakaalsetest sissetungijatest on tehtud küll ja küll —, ent just osatäitjate bravuurne koosmäng teeb provokatiivsest "Knock Knockist" vastupandamatult sarmika väikese thrilleri, ja režissööri varasemate filmidega võrreldes on see muide üllatavalt veretu. Saatanlikke preilisid mängivad Lorenza Izzo ja Ana de Armas on mõnusalt seksapiilsed ning lahedad, kuid eriti paistab silma tüdrukute ohvri ossa valitud Keanu Reeves, kellel suhteliselt kõrgest east hoolimata energiat jagub. Ja Eli Roth, kes filmi produtseeris, kirjutas ning lavastas, pole enesekindlust selgelt minetanud, mistõttu on järk-järgult perverssemaks-pöörasemaks muutuv "Knock Knock" üks nauditavamaid tänavusi žanrifilme, olgugi et see teab mis ainukordne või tähendusrikas pole (truudusetuse võimalikest tagajärgedest on ka meeldejäävamaid filme tehtud). Loodetavasti saan kiita ka Rothi skandaalset kannibalifilmi "The Green Inferno", mis juba paari aasta eest valmis sai, ent alles käesoleval sügisel kinodesse jõudis.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar