Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

pühapäev, 4. oktoober 2015

ÕUDNE OKTOOBER 2015: "The Masque of the Red Death" (1964)

Möödunud aasta oktoobris seadsin endale ülesandeks vaadata kuu jooksul 31 seninägemata õudusfilmi (mis mul muuseas õnnestus). Teen sama ka tänavu. See on üks tore traditsioon, mis paljudel õudusfilmifännidel on ja annab lõppude lõpuks soodsa võimaluse tutvuda teostega, millega ehk ammu tutvuda oleks võinud. Nagu mullu, pööran seekordki tähelepanu sellele, et filmide valik oleks võimalikult mitmekesine. Ühtlasi kavatsen igast vaadatud filmist veidi kirjutada.



"The Masque of the Red Death" (1964)

Kuuekümnendatel tegi Roger Corman Edgar Allan Poe jutustuste ainetel päris mitu õudusfilmi, nende seas peen "The Masque of Red Death", kus peategelast prints Prosperot mängib ei keegi muu kui Cormaniga tihti koos töötada armastanud Vincent Price. Viimane astus üles peaaegu igas Poe ekraniseeringus, mis toona režissööri käe all valmis, ja see on vaid positiivne, sest Price'i jahe sarm ja ilmekus tegid temast ideaalse kandidaadi Poe loodud tegelasi kehastama. Neile, kes meeldejäävat "Punase Surma maski" tunnevad, ei vaja julm Prospero muidugi tutvustamist. Nagu lühijutus, otsustab ka filmis kõrgeauline prints sulgeda end ühes kohalike aristokraatidega oma uhkesse lossi, kui maal vallandub tappev katk, ent maskiballile, mille prints otsustab surmast pääsemise puhul korraldada, saabub kutsumata külaline surma enda näol. Et film ülemäära sisutühi poleks, on see kusjuures komponeeritud kahest erinevast Poe jutust: "Punase Surma maskist" ja "Hüpikkonnast". Ühtlasi on filmis Prospero näol tegemist saatanakummardajaga, mis teeb ta veelgi koletislikumaks. B-filmi kohta on "The Masque of Red Death" visuaalselt igal juhul imetlusväärne: juba lossi interjöörid ja uhked kostüümid teevad filmist tõelise spektaakli, kusjuures korduvalt võib märgata sarnasusi Bergmani klassikuga "The Seventh Seal". Tunnustust väärib Nicolas Roegi mänguline operaatoritöö — stseen, kus Punane Surm Prospero kirevale ballile saabub ning kõik pidulised ühekorraga surevad, ent sellegipoolest verega kaetult tantsimist jätkavad, on ühtaegu lummav ja painajalik. Kunstilises plaanis on "The Masque of Red Death" tõepoolest imposantne linateos, jäädes meelde just sarmika pildikeele poolest. Soovituslik mitte vaid õudusfilmifännidele, vaid filmikunsti austajaile üldiselt.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar