Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

laupäev, 17. oktoober 2015

ÕUDNE OKTOOBER 2015: "Pieces" (1982)

Möödunud aasta oktoobris seadsin endale ülesandeks vaadata kuu jooksul 31 seninägemata õudusfilmi (mis mul muuseas õnnestus). Teen sama ka tänavu. See on üks tore traditsioon, mis paljudel õudusfilmifännidel on ja annab lõppude lõpuks soodsa võimaluse tutvuda teostega, millega ehk ammu tutvuda oleks võinud. Nagu mullu, pööran seekordki tähelepanu sellele, et filmide valik oleks võimalikult mitmekesine. Ühtlasi kavatsen igast vaadatud filmist veidi kirjutada.



"Mil gritos tiene la noche" (1982)

Maitselage vana Hispaania rämpsfilm, kus salapärane jultunud maniakk tapab ja tükeldab ülikoolilinnakus noori neide eesmärgiga kogutud tükkidest keha kokku panna. Nagu sedalaadi teostele kohane, on tüdrukud rünnaku alla sattudes tavaliselt napis riietuses (või üldsegi paljad) ning roimarit tabada püüdvatest uurijatest pole kuigi palju tolku. Käesolevat külmaverelist slasherit on juba selles kõlava totravõitu muusika tõttu algusest peale raske tõsiselt võtta, ent süngemad momendid on mingil määral mõjuvad. Nii rudimentaarne kui film ka poleks, on veretööd kujutavad stseenid tempokad ja kenasti üles võetud — kaamera jälitab nii musta riietatud maniaki eest põgenevaid hukule määratud tüdrukuid kui maniakki ennast alati väga mänguliselt. Omaette plussiks on, et viimane armastab relvana kasutada mootorsaagi, mis on minu silmis üks hirmsamaid tapariistu, kusjuures filmi tegijad on meeles hoidnud, et see teeb ka igaühe jaoks äratuntavat heli. Ühes stseenis kuuleb üksinda pimedas õues viibiv tegelane majanurga tagant ähvardavat urinat, mis on justkui signaal tapja lähedalolekust, kuid meie üllatuseks teeb seda hoopis mootorratas. Slasheritega sina peal oleva inimese jaoks ei ole "Pieces'il" ilmselt kuigi palju distinktiivseid omadusi ja teostuselt on film märgatavalt amatöörlik, aga vähemasti omab teatavat sarmi ja lõbustab. Näiteks HÕFFil oleks seda usutavasti meeleolukas publikuga vaadata.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar