Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

kolmapäev, 7. oktoober 2015

"Paper Towns" (2015)

John Greeni 2012. aastal ilmunud kõneka noorsooromaani "The Fault in Our Stars" ning tolle filmiversiooni peadpööritavat populaarsust arvestades pole kuigi üllatav, et kibekähku tehti valmis ka ühe varasema Greeni raamatu ekraniseering, millega kirjaniku miljoneid fänne rõõmustada. Kes verinoortest vähihaigetest armunutest rääkivat "The Fault in Our Starsi" ülemäära depressiivseks või melodramaatiliseks pidasid, rõõmustavad vast selle üle, et mõneti vanu John Hughesi komöödiaid meenutav "Paper Towns" jutustab pisut positiivsemates toonides loo, ent paraku puuduvad sellest jälle nii julge intiimsus kui tähenduslikkus, mis mulluse menuki meeliköitvaks tegid.

Greeni fännid on kindlasti nõus, et tema teoste vastupandamatus seisneb paljuski tegelaste ekstsentrilisuses ja "Paper Townsi" tegijad on sellega selgelt arvestanud, sest filmis figureerivate vabameelsete teismeliste omavaheline jutt on võluvalt teravmeelne, ent pelgalt väljendusrikkus neid hullupööra meeldivaks ei tee. Kaasa ei aita tõsiasi, et üht peategelast, salalikku Margot, kehastab justkui üleöö tuntuks saanud inglise päritolu näitsik Cara Delevingne, kes ainuüksi niinimetatud resting bitchface'i pärast vastumeelt tekitab. Delevingne'ist kumab nii palju jahedust, et vahepeal paistab tal pulss täielikult puuduvat.

Njah, järgmisel aastal linastuvas "Suicide Squadis" on ta võib-olla ägedamast ägedam, kuid Margo rolli sobiks vast paremini näitlejatar, kes ei tekita tundmust, nagu ta magaks voodi asemel kirstus. Tõsi, Delevingne'il pole filmis palju stseene, sest lugu räägib Margot lapsest saati tundnud koolipoisi Quentini püüdlustele tüdrukut leida, kui too salapäraselt haihtub, ent võib-olla oleks vaataja rohkem motiveeritud Quentini ja tema semude otsinguile kaasa elama, kui Margo poleks kadumise eel jätnud kahtlast muljet, nagu sööks hommikusöögiks psühhotroopseid ravimeid. Filmil on paljulubavalt seikluslik algus ja mõnusalt kibemagus lõpplahendus, kuid keskosa venib nagu tatt.

Minul polnud ausalt öeldes sooja ega külma, kas ja kuidas õnnestub Quentinil Margo leida, olgugi et viimane on selleks poisile jätnud hulga põnevaid juhtnööre ja otsingud seetõttu nagu lennukas nuputamist nõudev "aardejaht". Omaette kummastav on, et Quentini semud on sedavõrd vastutulelikud ja abivalmid, nõustudes lausa temaga ette võtma pika reisi New Yorki.

Sõprade omavaheline kamraadlikkus on siin vahva, ent vahest oleks lugu mõjuvam, kui Quentini lähedased ei suudaks aru saada tema lummusest mõistatusliku tütarlapse vastu ning igatsev poiss peaks seetõttu müsteeriumi iseseisvalt lahendama? Kuna Quentin nii palju toetust saab, tundub kogu ettevõtmine ühe suure naljaka mänguna ja seetõttu pole film tervikuna nii eleegiline kui olla võiks. "Paper Towns" on nägus pretensioonitu noortedraama, mis ei alahinda sihtgruppi, kuid lugu on liialt ühekülgne ja rutiinne, et sügavaid tundeid tekitada.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar