Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

neljapäev, 22. oktoober 2015

"The Last Witch Hunter" (2015)

Pole raske ennustada, mida kujutab endast Hollywoodi film, mille pealkirjaks "The Last Witch Hunter" (eriti kui peaosas Vin Diesel), aga vahetevahel võivad niisugused headuse ja kurjuse vahelisest võitlusest rääkivad läbini tobedad fantaasiamärulid mõnusalt meelelahutuslikud olla. Käesolev filmgi pole tingimata erandiks, vähemalt kui sellest mitte liiga palju loota ning mõista, et nii lugu kui tegelasi ei tohiks tõsiselt võtta. Headuse poolel on siin surematu nõiakütt Kaulder, kellele tagati vastu tahtmist igavene elu salakavala nõidkuninganna poolt. Olles ohtliku nõidkuninganna aastasadade eest surmanud, elab Kaulder nüüd New Yorgis ning lahendab erinevaid juhtumeid, millega seotud üleloomulikud jõud. Kui 36. Dolan (ehk nõiaküti kolmekümne kuues isiklik teener ja assistent) pärast erru minemist mõistatuslikult sureb, asub nõiakütt asja uurima ning satub võitlusse eriti kurjade tegelastega, avastades peagi, et nõidkuninganna plaanitakse taas ellu äratada, mis võib tähendada kogu maailma hukku.

Võrdses koguses märulit, fantaasiat ja müstikat sisaldava "The Last Witch Hunteri" atraktiivseteks omadusteks on värvikate visuaalefektide küllus ning sümpaatne heatujuline kangelane, keda pikk ja kurnav elutee pole muutnud John Constantine'i laadseks misantroobiks. Olles mitte kõige suurem Vin Dieseli fänn, polnud ma päris kindel, kas just tema on see tüüp, keda sadu aastaid vana nõiakütina näha tahaks, ent filmi jooksul ei kahelnudki ma Dieseli sobivuses Kaulderi ossa, olgugi et viimane peab probleemide lahendamiseks kasutama rohkem nutti kui muskleid ega satugi pöörastesse löömingutesse nagu Dominic Toretto "Fast & Furiousi" filmides. Omaette lisaväärtuseks on raugastunud 36. Dolanit kehastav Michael Caine, kes viskab tublisti nalja ja võlub soliidse hoiakuga. Näitleja võiks muidugi hoolikamalt valida, millistes filmides üles astub.
"The Last Witch Hunteris" pole suurt midagi, mis ei tundu olevat koomiksitest plagieeritud. Mudilane erutub filmi vaadates kindlasti rohkem kui täiskasvanu. Kuna siit ei puudu näiteks nõidade üle kohut mõistev nõianõukogu, haruldastest taimedest segatud imelised võlujoogid ning massiivsed kärbseparved, võib vahepeal olla raske mitte turtsuma kukkuda. Selle maagilise maailma mitmed aspektid on paratamatult koomilised, aga asi seegi, et stsenaristid on püüdnud olla loomingulised ning kehtestada kindlad seaduspärasused ja reeglid, millega Kaulder ja tema kaaslased (37. Dolan ja hea nõid, kes otsustab millegipärast Kaulderiga mesti lüüa, kui viimase süü läbi põleb maha tema baar) peavad teekonnal arvestama.

Peategelased vahendavad palju kasutut informatsiooni nii nõidade kui musta maagia kohta, ent sellegipoolest jääb segaseks, mis teeb nii ohtlikuks ja võimsaks nõidkuninganna, kes sama suurt kasvu kui 37. Dolan (ehk Elijah Wood!) ning kelle alistamiseks ei lähe lõpuks tarvis palju enamat kui natuke rammu ja teravat mõõka. Just sel põhjusel on täiesti igav ka tagasihoidlik lahing filmi lõpus, mille eesmärgiks ära hoida kõige suurem kärbeste rünnak, mida maailmas nähtud. Arvata muidugi võib, et nii mõnedki vaatajad — vähemasti need, kellel on ülikallite b-filmide vastu allergia — näevad lõpu saabumise ajaks juba magusaid unenägusid. Kuigi ma ei saa eitada, et nautisin peamiselt Vin Dieseli tuntusele ja digitaalefektidele toetuvat "The Last Witch Hunterit" kui primitiivset popkornifilmi, on mul raske seda soovitada inimesele, kel vanust rohkem kui 12 aastat.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar