Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

kolmapäev, 14. oktoober 2015

"The Martian" (2015)

Julgen arvata, et tänavu ei kohta erutavamat ulmefilmi kui vanameister Ridley Scotti lavastatud "The Martian", kus Marsile saadetud astronautide meeskonna üks liikmetest, botaanik Mark Watney, suure apsaka tõttu üksinda punasele planeedile maha jääb ning seal elus püsima peab, kuni NASA eksperdid leiavad Maal viisi mehe päästmiseks. Et Watney Marsilt niipea minema ei saa ja nii toitu, vett kui hapnikku ei jätku igavesti, peab mees kibekähku välja nuputama, kuidas enne abi saabumist mitte maha kärvata. Kuigi hädaline on lõksus väga ekstreemsetes tingimustes ning peab tegutsema iseseisvalt, ei kavatse ta naljalt alla vanduda, seades endale ükshaaval kindlaid ülesandeid ja lähenedes neile optimismi, leidlikkuse ning enesekindlusega, mis teeb "The Martiani" üle ootuste seikluslikuks.

Lisaks Watneyle, keda kehastab karismaatiline Matt Damon, annab film võimaluse kaasa elada ka näiteks NASA asjapulkadele, kes annavad endast parima, et astronauti võimalikult kiiresti aidata, ent enim köidavad muidugi stseenid, kus Watney püüab Marsil toidu- ja veevarusid täiendada, tuginedes ennekõike loogikale ja isiklikele teadmistele botaanikast. Meeldiv on kohata Hollywoodi ulmekat, kus raskes olukorras peategelane pakatab positiivsusest ega saa lootma jääda pimedale õnnele, uskumatutele kokkusattumustele või fantastilisele tehnoloogiale. Sarmikas astronaut peab usaldama enda intellekti ja kogemusi ning seda enam põhjust on talle sel kosmilisel seiklusel kaasa elada. Siin ei ole uskumatuid stseene, kus kangelane leiab enda hämmastuseks võõralt planeedilt söödavat toitu, paneb ise kosmoselaeva kokku vms. Tänu sellele mõjub "The Martian" ebatavaliselt realistliku ja terase filmina, mis kindlasti läheb eriti korda Discovery kanalit armastavale nohikule.
Vaatamata selles kujutatud situatsiooni keerukusele on filmil lõbus meeleolu, mis tuleneb suuresti tegelaste elutervest huumorimeelest ning isegi selles kõlavatest lauludest, nende seas ABBA "Waterloo" või Donna Summeri "Hot Stuff". Muusika, mida Watney kuulab, ei pärine tema isiklikust kollektsioonist ega isegi passi talle, ent ihuüksinda inimtühjal planeedil passides läheb kõik kaubaks. Mõni võib süüdistada "The Martianit" kergluses, kuna pikaajalise isolatsioonis olemise psühholoogilised mõjud tagaplaanile jäävad, kuid film ei soovigi selgelt jutustada traagilist lugu solitaarse astronaudi hullumisest vms; pigem loodab see meelt lahutada ja samal ajal kaasa mõtlema utsitada.

Puudusena võib välja tuua lihtsakoelise narratiivi, mis areneb väga sirgjooneliselt ja sisaldab vähe ootamatusi. Enim üksluine on lõpplahendus, sest publikule reedetakse juba enne, mis edasi sündima hakkab, ja iga kord, kui fookus liigub Watneylt kõrvaltegelastele — olgu nendeks siis kodu poole suunduvad tiimikaaslased, kes planeedilt viimases hädas plehku pannes Watney maha jätsid, sest pidasid teda surnuks, või NASA töötajad Maal —, minetab film ositi põnevuse, sest Watney tegemised Marsil on paratamatult kordades köitvamad kui ülikondades meeste vaidlused. Mõneti läbinähtavast süžeest hoolimata on "The Martian" meeliköitev algusest lõpuni. Tegemist pole küll palju enama kui suurepärase ajaviitega, kuid enamat see olla ei püüagi. Nii nauditavat filmi pole Ridley Scott, kellele pole ulmežanr teadupärast võõras, teinud ammu.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar