Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

neljapäev, 26. november 2015

"American Ultra" (2015)

Ma pole küll päris kindel, kellele käesolev märulikomöödia mõeldud on, kuna see on liialt vulgaarne ja vägivaldne, et sobida nooremale vaatajale, ja ülemäära jabur, et võluda tõsimeelset täiskasvanut, aga kes kergest meelelahutusest ära ei ütle, peaks "American Ultraga" sellegipoolest rahule jääma. Filmil on paar kindlat tugevust: peaosatäitjad on sümpaatsed, action-stseenid parajalt pöörased ja see on visuaalselt läbini leidlik (nagu ka režissöör Nima Nourizadehi metsik "Project X").

Võtkem kas või stseen filmi lõpposas, kus meie kangelane — suvaline stoner Mike, kes saab ühtäkki teada, et on põhjalikult treenitud tapamasin — Max Goodsi kaupluses juhuslike riiulitelt korjatud tarbeesemetega järjest kõrilõikajaid külmaks teeb. Näeme kõnealuses stseenis üht põhjalikult läbi mõeldud pikka kaadrit, mis on üpris muljetavaldav, sest Mike'i kehastav Jesse Eisenberg tormab nagu pärdik riiulite vahel ja peal ning klohmib vastaseid ükshaaval kühvlite, nugade ja muu sarnasega.

Kuna film nagunii suhteliselt absurdne on, võiks see muidugi hullumeelsemgi olla, aga asi seegi, et märulistseenid on nii spontaansed ja neis ei piirduta lihtsalt päästikule litsumisega. Eisenbergi jaoks pole see päris esimene kord sedavõrd möllurohkes filmis mürada, aga tavaliselt kehastab ta ikkagi mökusid, mitte väledaid tüüpe, kes suudaks inimese saiapätsiga ka mõrvata (nagu Mike). Nohikliku välimuse poolest tuntud noor näitleja on rollis asjalik, kusjuures pikad juuksed sobivad talle kenasti. Viga pole ka Mike'i tüdruksõpra mängival Kristen Stewartil, kes oma tuimust minetanud pole, aga vähemalt pole teine nii vastumeelne kui tavaliselt. Ja kuigi tegelaskujud pole just hüsteeriliselt naljakad, leidub neil stonerite kohta atraktiivseid tunnusjooni.

Mulle meeldis näiteks, et öösiti kaupluses töötav Mike sisustab aega Apollo Ape nimelist koomiksit joonistades ja kogeb regulaarselt paanikahooge. Lihtsam ju kaasa elada tüübile, kellel distinktiivseid omadusi. Põgus ja kiiresti ununev film see "American Ultra", kuid piisavalt tempokas-värvikas, et meelt lahutada, ja erinevalt paljudest teistest niinimetatud stoner-komöödiatest ei pea selle nautimiseks bongi omama.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar