Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

esmaspäev, 2. november 2015

"No Escape" (2015)

Lamedavõitu põnevusmärulis "No Escape" lendab Dwyerite perekond Kagu-Aasia riiki, kuhu neil on kavatsus kolida, sest insenerist pereisa Jack hakkab seal töötama. Vaid mõni tund pärast seda, kui nelik väsinult hotelli jõuab, vallandub neile täiesti võõras linnas vägivaldne mäss. Uustulnukad mõistavad ruttu, et nende lootus ellu jääda on nullilähedane, sest tänavad äkitselt üle võtnud mässulised loodavad hukata kõik välismaalased, kes teele ette jäävad... ja neil on selleks kõvasti relvi. Teadmata, keda usaldada või kus end turvaliselt peita, peab perekond kaose puhkedes tuginema instinktidele ja õnnele, et ekstreemses olukorras elus püsida. Reeglina passivad mulle tempokad agressiivsed põnevikud, kus tegevus ruttu pihta hakkab ja "No Escape" niisuguste hulka kuulubki, ent paraku muutub toorest vägivallast pulbitsev ja seejuures küllaltki arulageda süžeearendusega film ruttu tüütuks.

Kui näitlejaskonda ei kuuluks äratuntavad tähed nagu (tavaliselt komöödiates osalev) Owen Wilson või Pierce Brosnan, võiks arvata, et tegemist tühise telefilmiga ning seda kas või ühe ajuvaba stseeni pärast, kus kentsakalt kasutatud aegluupi. Kuna "No Escape'i" nägemus Kagu-Aasiast on niivõrd vastik ja negatiivne, pole enamik kriitikuid jätnud kasutamata võimalust süüdistada filmi ksenofoobias. Pidades silmas, et valged jõukad ameeriklased põgenevad siin maskeeritud ja hambuni relvastatud asiaatide hordide eest, on kriitika muidugi õiglane, mis sest et Dwyerid trehvavad ka kohalikke, kes neile hammast ei ihu ning film keeldub reetmast, mis riigis tegevus täpselt toimub (võtted käisid Tais).

Mind pani turtsuma juba Jacki üleolevust peegeldav moment filmi alguses, kus mees jalutuskäiku tehes tänavamuusikute kambale heldelt peenraha annab. Inimese jaoks, kes otsustab "No Escape'ile" võimaluse anda lootuses, et möll vähemalt kerget meelelahutust pakub, võib film ülemäära tõsiseks ja karmiks osutuda, sest Dwyerid on sedavõrd abitud ning revolutsionäärid barbaarsed, püüdes näiteks Jacki naist tolle silme all vägistada, kui neil õnnestub tegelased öö saabudes kinni nabida. Õnneks vaid katseks see jääbki, sest õigel hetkel ilmub kohale Pierce Brosnani mängitud Hammond — ainus valge mees filmis, kes mõistab tukki kasutada ega karda tappa. Jah, tulistamist-tapmist esineb "No Escape'is" ohtralt, aga midagi märkimisväärset filmi juures pole... peale ehk tõsiasja, et teine juba ideeliselt nii solvav on.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar