Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

esmaspäev, 16. november 2015

PÖFF 2015: Love & Mercy, Deathgasm, Right Now Wrong Then, Panama


ARMASTUS JA ANDESTAMINE | LOVE & MERCY (PANORAAM)

"Kuigi olen The Beach Boysi muusikast aastaid lummatud olnud ja reeglina alati kuulsa "Pet Soundsi" välja toon, kui tarvis isiklikke lemmikalbumeid loetleda, ei tea ma legendaarse ansambli ajaloost ega selle ninamehe Brian Wilsoni eluteest just tohutult palju. Wilsonit portreteeriva draama "Love & Mercy" täpse tõepärasuse osas ei oska ma seega adekvaatselt arvamust avaldada, ent nii muusikalise kui biograafilise draamana on film igatahes nauditav, jutustades varases nooruses vaimuhaiguse kammitsaisse langenud konfliktse virtuoosi lugu delikaatsuse ja kirglikkusega. Et film kujutab vaheldumisi Wilsoni tegemisi 60ndate keskpaigas, kui ohtra eksperimenteerimise teel valmis novaatorlik meistriteos "Pet Sounds", ja mehe elu 80ndatel, kui tema vaimne tervis oli eriti vilets, tuleb teravalt esile, kui õhuke võib olla joon geniaalsuse ja hullumeelsuse vahel ning kuivõrd palju Wilsoni halb vaimne tervis tema elu mõjutas." Arvustus augustist.

SURMGASM | DEATHGASM (MIDNIGHT MOVIES)

Mõnusalt pöörane Uus-Meremaal valminud splatter paarist kirglikust hevivennast, keda ootab ees verine võitlus, kui nad oma väikeses unises linnakeses kogemata iidse kurjuse äratavad. Läheb üksjagu aega, kuni möll pihta hakkab, kuid ootamine tasub end ära, sest peategelased on parajalt karismaatilised ja verd pritsib tõesti metsikus koguses, kui deemonid lõpuks tõusevad — Peter Jackson, kes karjääri alguses rõvedaid madalaeelarvelisi õuduskomöödiaid väntas, oleks kindlasti uhke. Stiilist paistab välja, et režissööril Jason Lei Howdenil visuaalefektide vallas palju kogemust on, samuti peegeldab film mehe siirast armastust raskemuusika vastu. Kes fännab ajuvabasid õudukaid, mis ennast liiga tõsiselt ei võta, ei tohiks musta maagia ohtlikkusest üht-teist õpetavat "Deathgasmi" vaatamata jätta. Tihtilugu tunnen, et olen sedalaadi filmidest välja kasvanud, ent kui ilmub midagi nii raju nagu käesolev film, olen taas korraks sügavalt võlutud.

SINU TÕDE, MINU TÕDE | JI-GEUM-EUN-MAT-GO-GEU-DDAE-NEUN-TEUL-LI-DA (PANORAAM)

Otsustasin heldelt anda uue võimaluse Lõuna-Korea filmitegijale Sang-soo Hongile, kelle draama "Nobody's Daughter Haewon" oli üks nürimaid ja ilmetumaid filme, mida sattusin vaatama üle-eelmise aasta PÖFFil. Kui too film tekitas oma üksluisuses tunde, et värvi kuivamistki oleks põnevam jälgida, siis režissööri uusim, hulga innovaatilisem ja kaalukam teos "Right Now, Wrong Then" osutus üle ootuste südamlikuks ning lõbustavaks. Tõsi, Lõuna-Korea Woody Alleniks nimetatud Hongi tagasihoidlik stiil ei köida mind endiselt. Käesolevaski draamas on küllaga venivaid pentsikuid stseene, kuid vähemalt tundsin end seekord kahest peategelasest ja nende suhtest siiralt hoolivat. "Right Now, Wrong Then" on üsna omapärane ka vormi poolest, sest Hong jutustab ühte ja sama lugu kaks korda: filmi esimeses pooles saabub Suwoni linna oma uut taiest esitlema tuntud filmitegija, kes kohtab seal atraktiivset noort neidu ning veedab temaga päeva koos. Paraku läheb nende vahel kõik lörri. Filmi teises pooles näeme juhtunut "Groundhog Day" stiilis maagiliselt kordumas, aga seekord õnnestub teineteisest sügavalt sisse võetud tegelastel eksimusi vältida. Sarnaselt "Haewonile" on tegemist kummastavalt pikaldase minimalistliku filmiga ja mitmele inimesele publikus selle aeglus ilmselt ei passinud, sest lahkujaid leidus, aga minu südant suutis see pisike õrn Lõuna-Korea melodraama soojendada.

PANAMA (FOORUM)

Tahumatu ja misogüünne Serbia suhtedraama "Panama" käsitleb põnevat teemat, aga film on paraku kõike muud. Pole kuigi paeluv jälgida pornograafiat ja juhuseksi jumaldavat noort ülbet tolvanit poolteist tundi järjest armukadeduses piinlemas, eriti kui filmist leiab umbes tosin tüütut stseeni, kus seesama tolvan tüdruksõbraga tülitseb ja temaga seejärel intensiivselt seksib. Keskne probleemistik on igav ja tegelased vastumeelsed. Režissööril-stsenaristil Pavle Vuckovicil, kelle jaoks see on esimene mängufilm, on nii mõndagi öelda kiimas noorte suhete kohta ajastul, mil pornograafia on niivõrd kättesaadav ja inimesed on pidevas kontaktis, ent toob oma mõtted vaatajani üsnagi labaselt ja odavalt.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar