Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

neljapäev, 19. november 2015

PÖFF 2015: The Survivalist, Black, Ashby, The End of the Tour


ELLUJÄÄJA | THE SURVIVALIST (FOORUM)

Kuigi autor Stephen Fingleton eelistab rusuvalt vaiksest "The Survivalistist" ise mitte mõelda kui postapokalüptilisest filmist, peaks antud draama ennekõike korda minema inimesele, kes peab lugu sellistest trööstitutest teostest nagu "The Road". Erinevalt tüüpilisest postapokalüptilisest filmist on "The Survivalist" läbini orgaaniline, sest visuaalefektid puuduvad filmist täielikult ning tegevus leiab aset Põhja-Iirimaa metsas, kus loo peategelane, nn "Ellujääja", püüab maailma huku järel üksinda elus püsida. Mehe elu väikeses puumajakeses muutub järsku keerulisemaks, kui uksele saabuvad kaks naist, kes vajavad ulualust ja süüa. Filmi teevad kaasakiskuvaks selles kujutatud olukorra veenvus ning Fingletoni julgus käsitleda äärmuslikul moel teemasid nagu moraalsus ja seksuaalne iha. Köitvalt vagur ja passiivne, aga samas küllaltki provokatiivne ulme sugemetega draama.

MUST | BLACK (POSTIMEHE PÕHIVÕISTLUSPROGRAMM)

Pärast Tiina Loki ekstaatilist sissejuhatust olin valmis võimsaks filmielamuseks, ent oma lihtsakoelisuses ja põgususes osutus karmikoeline Belgia draama "Black" päris vähepakkuvaks, mõjudes pelgalt ülevaatliku käsitlusena Brüsseli isemeelsetest tänavajõukudest. Positiivsel kombel meenutas see vahepeal Larry Clarki unustamatut "Kidsi", lihtsalt tegevus toimub Brüsselis, põhiteemaks pole seks ja HIV ning valgeid tegelaskujusid on napilt. Vastupidiselt "Kidsile" ei tekitanud "Black" kuigi palju emotsioone, sest filmil näis puuduvat kindel suund ja fookus. Suhe kahte erinevasse omavahel rivaalitsevasse gängi kuuluva Marwani ja Mavela vahel, mis peaks justkui olema loo tuumaks, jääb õnnetult pinnapealseks. Lou Reed jutustas oma laulus "Romeo Had Juliette" sarnase loo ja ütles kolme minutiga palju rohkem kui antud draama pooleteise tunniga. Kuigi "Black" loob üpriski realistliku pildi gängide tegevusest Brüsselis, on see pigem lihtsalt ajaviiteline kui tõeliselt kõnekas. Kindlasti tekitas paljudes vaatajates vastumeelsust punnitatult brutaalne grupivägistamine filmi keskosas, mis muudab draama ühe hetkega kuidagi halvamaiguliseks. Mulle tundus antud stseen lihtsalt meeleheitliku katsena šokeerida.

ASHBY (JUST FILM)

Just Filmi programmist leiab igal aastal väärt filme, ent "Ashby" lõppedes olin enda peale kuri, et ei valinud selle asemel vaatamiseks midagi kaalukamat ja tõsisemat. Mürsikud publikus paistsid filmi huumorit nautivat, aga minule ei pakkunud see pooletoobine noortekomöödia õigupoolest midagi. Kaasa ei aidanud, et mulle meenutas see kangesti mõne aja eest nähtud "St. Vincentit", mille süžee märgatavalt sarnane. Bill Murray mängitud tõre ätt Vincent oli igatahes palju lõbusam kuju kui käesoleva filmi tujukas killer Ashby, keda kehastav Mickey Rourke näeb nüüd välja nagu mõni Maks & Mooritsa toode. "Ashby" on läbini tavaline noortekas, kus uude linna elama asunud taiplikul noormehel on koolis raskusi kohanemisega, kuid vähemasti tekivad tal üks ebatavaline sõprussuhe (antud juhul erakliku naabriga, kes osutub CIA palgamõrvariks) ning ka tunded kena tütarlapse vastu. Veidi tõsidust toob filmi asjaolu, et Ashby on vähki suremas ning elukutseline tapja, aga mida film headuse ja kurjuse kohta täpsemalt öelda loodab, ma aru ei saanudki. Ashbyga lähedaseks saavat noort Edi kehastav Nat Wolff, keda võis hiljuti näha "Paper Townsis", on sümpaatne ja Rourke natuke muhe, kuid nemad üksi seda nõmedatest naljadest kubisevat ja totaalselt ebaoriginaalset filmi päästa ei suuda.

TUURI LÕPP | THE END OF THE TOUR (PANORAAM)

David Lipsky mälestusraamatul "Although of Course You End Up Becoming Yourself" põhinev "The End of the Tour" räägib sellest, kuidas Lipsky mastaapse romaani "Infinite Jest" kirjutanud David Foster Wallace'iga Minneapolisse tuurile kaasa läks ja temaga mõned päevad koos veetis. Ka ise ühe romaani kirjutanud Lipsky plaan oli enigmaatilisest Wallace'ist reisi jooksul võimalikult palju teada saada, et temast ajakirjale Rolling Stone särtsakas lugu kirjutada, kuid lühikese koosveedetud aja jooksul kujunes suleseppade suhe millekski palju sügavamaks kui kumbki oleks esialgu osanud arvata. Olles 2008. aastal enesetapu sooritanud kirjaniku ja tema loominguga vaid kaudselt kursis, ei olnud mul filmi suhtes kindlaid ootusi, kuid ruttu õnnestus sel soliidsel draamal mind kaasa haarata. Mis teha, niimoodi mõjuvad mulle reeglina filmid, mille keskmes kirjanik(ud) ja mis üles ehitatud nutikale dialoogile. Kummagi mehe psühholoogia võiks "The End of the Touris" teravamalt esile tulla, kuid nende järk-järgult isiklikumaks muutuvad vestlused, millest film täielikult koosneb, on paeluvad ning Wallace nii iseloomu kui mõtete poolest mõistagi intrigeeriv kuju. Eks film selline napp ja pisut eripäratu ole, ent dialoog võlub ning Jesse Eisenbergi ja Jason Segeli kokkumäng on vahva. Kusjuures Segel teeb ilmselt oma senise karjääri väärikaima osatäitmise. Ühesõnaga üks neist terastest USA indie-filmidest, mida pole patt soovitada.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar