Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

teisipäev, 24. november 2015

PÖFF 2015: Der Nachtmahr, London Road, Bang Gang, Heaven Knows What


ÖÖPAINAJA | DER NACHTMAHR (GOETHE INSTITUUT ESITLEB: UUS SAKSA FILM)

PÖFFi tänavusest filmide valikust ei leia ilmselt sürrimat teost kui see Saksamaal valminud psühhodraama, mis paneb korralikult kukalt kratsima... heas mõttes! Peategelaseks reividel käia armastav vaimselt häiritud teismeline tüdruk, kes sõbruneb kodust leitud väikese pealtnäha ohutu olendiga. Esialgu näib viimane eksisteerivat vaid tüdruku ettekujutustes, aga peagi saab selgeks, et seletus pole sugugi nii lihtne. Õigupoolest kindlat seletust ei olegi — vaataja peab filmis toimuva ise enda jaoks lahti mõtestama. Tegemist pole aga filmiga, millest lihtsalt midagi aru ei saa, vaid filmiga, millest sina saad teistmoodi aru kui teine vaataja. Kuni lõpplahenduseni, mil "Der Nachtmari" veidrus jõuab haripunkti, olin ma veendunud, et teemaks rasedus, see-eest seansil viibinud ja hiljem küsimustele vastanud produtsent kostis, et tema jaoks räägib film surmast. Ja tema tõlgendus pidavat omakorda erinema režissöör Akizi omast. Mõistatuslik olevus näeb natuke totter välja (mõtlesin filmi vaadates, et ta on nagu majahaldjas Dobby ja Laurence R. Harvey ristand) ja tulemusena kipub seda olema ka film, kuid midagi päris niisugust ma varem näinud pole ja see on ainult hea. Friigifilmide austajaile soovitan soojalt.

LONDON ROAD (PANORAAM)

Käesoleva ekstsentrilise muusikali lavastajale Rufus Norrisele peab igatahes au andma, et suutis teha filmi jahist sarimõrvarile, mis mind kui antud teema fänni absoluutselt paeluda ei suutnud, aga nagu mainitud, pole tegemist ka tavalise põnevikuga. Eks muusikalid kuluvad mõnikord marjaks ära, ent lihtsalt natuke lustakas "London Road" erilise loomingulisusega silma ei paista. Paneb ainult natuke jõule ootama. Siinkohal tuleb märkida, et inimesed, kes jooksevad filmi vaatama Tom Hardy osaluse tõttu, peavad pettuma, sest armastatud näitlejal on siin imeväike episoodiline roll.

KEPIGÄNG (KAASAEGNE ARMASTUSLUGU) | BANG GANG (UNE HISTOIRE D'AMOUR MODERNE) (JUST FILM)

Noorte seksuaalsus on teema, mida käsitleb päris mitu filmi PÖFFi tänavuses programmis, "Bang Gang" nende seas. Nagu pealkirjast järeldada võib, hakkavad antud filmis korraldama igavlevad noored korraldama metsikuid orgiaid, kuid loomulikult ei kesta see lõbu igavesti — sõprussuhted saavad kannatada ja levima hakkavad ohtlikud suguhaigused. Prantsusmaalt pärit film paistab silma ennekõike otsekohesuse ja julguse poolest. Kindlaks tugevuseks on andekad noored näitlejad, eriti petite blondiini George'i kehastav Marilyn Lima. Päris realistlik mulle see äärmustesse kalduv lugu mulle ei tundunud, aga no kurat teab, kui üleannetud noored tänapäeval olla võivad.

KÄI PÕRGU, JUMAL! | HEAVEN KNOWS WHAT (JUST FILM)

Lohutu tragöödia noortest New Yorgi tänavatel elavatest uimastisõltlastest. Kodutute narkomaanide elu osas film igatahes mingeid ilustusi ei tee. Tegelaskujud on ütlemata veenvad, sest näitlejad tõepoolest täiesti kasimata (küünealusteni välja), mitte just hollywoodilikult ilusad ja kannavad odavaid hilpe, mis võisid samahästi päriselt olla mõnest konteinerist pätsatud. Jälgida neid valudes vaakuvaid heidikuid hädiselt üksteise külge klammerdumas, elades üks päev korraga, on kuidagi nukker ja armas korraga, kuid erilist kaastunnet nende vastu ei teki. Üllatavalt realistlik ja depressiivne, aga ka monotoonne draama. Vahepeal tundsin, nagu kuulaksin mõnd halba Lou Reedi albumit.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar