Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

teisipäev, 24. november 2015

PÖFF 2015: Epitaph, The Crew, Partisan, One Day I Saw 10,000 Elephants


HAUAKIRI | EPITAFIO (POSTIMEHE PÕHIVÕISTLUSPROGRAMM)

"Hauakiri" algab põneva sissejuhatava tekstiga, mis reedab, et 1519. aastal saatis hispaania konkistadoor Hernán Cortés väikese grupi mehi ekspeditsioonile enam kui 5000 meetrit kõrgele Popocatépetl’ vulkaanile. Rubén Imazi ja Yulene Olaizola seiklusdraama, mis sedasama ohtlikku retke kujutab, tekitab niisiis ärevust juba esimestest minutitest. Olles saadetud ääretuna näivasse asustamata piirkonda, kus neid ümbritsevad nii imposantsed mäed kui ka kummituslikud udukogud, peavad mäele saadetud kapten Diego de Ortaz ja tema kaks sõdurit aegamisi kõrgemale tõustes trotsima ettearvamatut olustikku. See on konkreetselt hukatuse nägu ja teele asumise eelgi hoiatatakse tundmatusse suunduvaid härraseid, et kui niinimetatud tume maa peaks hakkama vappuma, võib see tähendada surma. Arvustus Postimehes.

JÕUK | BRAQUEURS (PANORAAM)

Vaatemängulised Michael Manni "Heati" vaimus tulevahetused elavdavad Julien Leclercq' krimidraamat pisut, ent kogenud filmisõbra jaoks jäävad arvatavasti igavaks nii süžeekäik kui peategelane Yanis, keda mängival Sami Bouajilal on sama palju karismat kui kartulil. Mõnevõrra originaalsena mõjus see, milliste meetoditega filmis rööve läbi viiakse, aga kui tegelased parasjagu mõnd kaubikut ei rünnanud või tina ei andnud, võitlesin ma hädiselt unega. Action-stseenid on selged, ladusad ja tempokad, ent neid pole filmis küllalt, et soovitada seda žanri fännidele. Draamana on see jälle lihtsalt nõrgapoolne. Mitte just viletsalt lavastatud põnevik, aga kole trafaretne — tunne, et oled enam-vähem sama lugu juba korduvalt kohanud, on kerge tekkima ja terav elamus jääb seetõttu saamata.

PARTISAN (PANORAAM)

Küllaltki pingevaba, ent köitva Austraalia draama "Partisan" tegevus toimub, eeldan ma, postapokalüptilises maailmas, kuid täpset tegevuskohta või -aega keeldub film reetmast. Keskendub see konkreetsemalt tagasihoidlikule kommuunile, mille moodustavad seltskond lapsi, mõned naised ning nende autoriteetne liider Gregori, keda kehastab mainekas prantsuse näitleja Vincent Cassel. Viimane pole hirmus türann, vaid isalik ja vagur juht, kes hoolitseb, et lapsed saaksid hariduse ega peaks jääma nälga... aga samas treenib ta neid ka tapma. Nagu mainitud, ei anna "Partisan" kuigi palju vastuseid düstoopilise keskkonna või Gregori motiivide kohta (muu hulgas jääb segaseks, miks mees läkitab lapsi suvalisi jorsse maha koksama) ja mõneti jäi mind filmi mõistatuslikkus kripeldama, ent intrigeerivad on nii Gregori suhe üha iseseisvamaks muutuva noore Alexanderiga kui kommuuni elukorraldus üldisemalt. Värvikad on näiteks stseenid, kus lapsed tulistavad õhupüssist õhupalle või karaokevõistlustes osalevad. Filmi jooksul hakkab muidugi üha enam välja paistma, et Gregori pole teab mis ingel, aga Casseli osatäitmine on lõpuni peenelt vaoshoitud. Kui filmisõbrast netituttavale ütlesin, et filmi nägin, uuris ta uudishimulikult, kas Casseli esineb rabavalt, sest talle oli treilerist selline mulje jäänud, kuid ega näitleja siin õigupoolest midagi imestusväärset tee. Süngetoonilise "Partisani" näol pole tegemist teab mis meeldejääva draamaga, ent sisult on see piisavalt omapärane ja teostuselt adekvaatne.

PÄEV, KUI MA NÄGIN 10 000 ELEVANTI | UN DÍA VI 10.000 ELEFANTES (ANIMATED DREAMS)

Kes suundub filmi kaema kindla lootusega näha mõõtmatut elevandikarja, peab pettuma, sest filmis on ennekõike fookuses Guinea põliselanikud ja nende kombed-kultuur. Film rakendab mänguliselt erinevaid animatsioonitehnikaid, et jutustada müstiliste varjunditega lugu võimalikult ekpressiivses laadis, ent peale loomingulise (ja tugevalt komplementaarse) stiili pole sel palju pakkuda. Teemakäsitlus on igavapoolne. Sedasorti filmid peaks olema tunduvalt maagilisemad-muinasjutulisemad.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar