Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

pühapäev, 8. november 2015

"Spectre" (2015)

Mulle kui James Bondi suhtes alati ükskõiksust tundnud inimesele avaldas palju muljet 2006. aasta "Casino Royale" ja seda suuresti tänu peaosatäitja Daniel Craigile, kes mängis seal esmakordselt Ian Flemingi loodud maailmakuulsat salaagenti. Esimest korda tundsin, et tegelane on psühholoogiliselt huvitav; midagi rohkemat kui šarmantne härra, kel õnnestub alati meelaid kaunitare voodisse meelitada ning maailm päästa, kui see järsku päästmist vajab. "Casino Royale'ile" järgnenud "Quantum of Solace" päris nii palju elevust ei tekitanud, kuid 2012. aasta "Skyfall" oli lausa üks tolle aasta meeliköitvamaid filme, tõestades, et Craig sobib Bondi ossa ideaalselt ning seeria on ütlemata heas vormis.

Tervelt 300 miljoni dollari eest tehtud "Spectre", neljas mängufilm, kus Craig kartmatu salaagendina üles astub, ei suuda "Skyfalli" ja "Casino Royale'iga" kahjuks kuidagi konkureerida, sest kuigi tegemist meisterlikult üles võetud filmiga, on sisu mitte ainult igavapoolne, vaid oma kohmakuses lausa frustreeriv. Tõsi, filmis kohtab silmapaistvaid individuaalseid stseene — eriliselt meeldejääv on paljulubav algus, kus Bond Mehhikos Surnute päeva paraadi käigus tänaval tõelise kaose vallandab —, kuid süžeeline areng võiks olla põhjalikumalt läbi mõeldud.

Tunne, et "Spectre" laisalt "autopiloodil liigub", on igatahes kerge tekkima ning tagatipuks kipub ligi kaks ja pool tundi kestev põnevusmärul vastikult venima. Isegi stiilne, kuid mõttetult pikk stseen, kus Bond põgeneb Roomas uhke sportautoga Hinxi-nimelise kurjami eest, kes teda sama uhke sportautoga jälitab, muutub ruttu üksluiseks, olgugi et nii masinad kui miljöö lahedad. Põhilist antagonisti Oberhauserit kehastav Christoph Waltz, kes sedalaadi rolle teadupärast nagu valatult mängima sobib, saab õnnetult vähe ekraaniaega (esimese tunni jooksul on ta kõigest ühes stseenis) ning Bondi suhe veetleva prantslanna Madeleine Swanniga jääb liialt pealiskaudseks, et veenda.

Kuna Bond seikleb sedapuhku Roomas, Austrias, Marokol ja mujalgi, on "Spectre" mõõtmetelt uhke ning tehniliselt muljetavaldav (film algab võimsalt pika kaadriga, mida lihtsalt peab nägema), kuid lohakavõitu stsenaariumi pärast pole järk-järgult üha rohkem koost lagunevat "Spectre'it" võimalik nautida nii nagu tahaks. Ja ehkki Craig Bondina jätkuvalt sümpatiseerib, pole enam jälgegi energiast, mida mees demonstreeris kümne aasta eest "Casino Royale'is" — kordades mängulisemas ning meeleolukamas põnevikus kui läbini rutiinne "Spectre". Ei pea viimastki otseselt nõrgaks filmiks, kuid leiab nii mõndagi, mille üle nuriseda.

2 kommentaari:

  1. Sorry, aga Skyfall kukkus teistkordsel vaatamisel oma igavuses ikka täelikult kokku. Isegi maailma halvima montaažiga QoS oli sellest põnevam.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ei tea, mina vaatasin Skyfalli vahetult enne Spectre'it uuesti ja nautisin sama palju kui esimesel vaatamisel. Lõpp pole just kõige erutavam, aga kõik muu on võrratu.

      Kustuta