Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

teisipäev, 22. detsember 2015

"Everest" (2015)

Kui "Everest" kinos vaatamata jäi, aga tõsielupõhisest seiklusdraamast siiski osa saada soovid, tasuks sellele ilmselt võimalus anda vaid juhul, kui oled kalli kodukinosüsteemi omanik. "Everest" kuulub visuaalselt uhkete Hollywoodi spektaaklite hulka, mille nautimiseks kodustes tingimustes tuleks omada filmis kujutatud mäe suurust ekraani ja võimsaid kõlareid, mis naabritel kohe peakese valutama panevad. Ja ausalt öeldes on mul kahtlus, et film võib isegi siis külmaks jätta (pun intended).

PÖFFi ajal oli rõõm näha väikest vähetuntud Mehhiko filmi nimega "Epitaph", kus kolm hispaania konkistadoori suunduvad ekspeditsioonile mitme tuhande meetri kõrgusele Popocatepetli vulkaanile. Kuna mulle saadeti sellest arvustuse kirjutamiseks screener, ei vaadanud ma seda kinosaalis, vaid enda 32-tollise teleri pealt ja too pakkus mulle kordades kõvema elamuse kui käesolev 55 miljonit dollarit maksma läinud seiklusdraama, mis oma monotoonsuses üldse kaasa ei tõmba ja vaid sellele mõtlema paneb, et Eestis võiks lõpuks lumi maha sadada.

Rasketes tingimustes ellujäämisest rääkivad põnevikud lähevad mulle üldiselt peale, muide. Näiteks olen endiselt vaimustuses mõne aasta tagusest "The Grey'st", mille südames samuti õnnetult hätta jäänud mehepojad, keda ähvardab surnuks külmumine. Aga eks too film ole ka mõjuvalt poeetiline, lohutu ja meditatiivne; "Everest" pole enamat kui kergesti ununev seiklus täis ilmetuid tegelasi ja klišeesid. Mulle paistab, et kuna filmi aluseks traagiline tõestisündinud lugu, püüab see püsida võimalikult tõsistes toonides, et kellelgi ei jääks muljet, nagu oleks tahetud palju ohvreid nõudnud reaalsetest sündmustest teha hullutavalt meelelahutuslikku popkornifilmi.

Ometi on "Everest" seda ja paraku vähepakkuv isegi popkornifilmina. Mind ajas see suisa närvi, sest selles on nii vastikult palju telefoniga rääkimist, hapnikust ja teest jahumist ning tihtipeale ei saanud ma hästi arugi, kus tegelased täpselt mäel asuvad. Mäel, mis mõjub grandioosselt vaid üksikutel põgusatel hetkedel. Kartmatuid alpiniste mängivad siin võimekad näitlejad, üks kuulsam kui teine, ent paraku ei saa seekord isegi kosta, et kuigi film pole suurem asi, tasub sellele siiski pilk peale heita, sest Josh Brolini või Jake Gyllenhaali osatäitmine avaldab muljet. Kui sulle on hunnik lund peale visatud ja pead teesklema, et oled kringliks külmunud, siis polegi sul vist väga särada võimalik. Mount Everesti tippu ronimisega kaasnevatest ohtudest rääkides hoiatab mägironija Rob Hall filmi alguses, et teatud kõrgusele jõudes hakkab inimese keha sõna otseses mõttes surema.

Minu keha hakkas surema umbes 30. minutil — midagi nii üksluiset poleks küll oodata osanud.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar