Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

teisipäev, 22. detsember 2015

"Steve Jobs" (2015)

2013. aasta "Jobs", üks esimesi linateoseid, mida siin blogis retsenseerisin, osutus küllaltki kasinaks portreefilmiks, ent üllatuslikul kombel oli peaosatäitja Ashton Kutcher geniaalse novaatori osas üle keskmise veenev ning draama pakkus põhjalikku ülevaadet Jobsi elust ja tema panustest tehnoloogia kirevasse maailma. Niisiis jäi esialgu mulje, et Jobsist veel üht filmi teha pole tarvilik, kuid tunnustatud Aaron Sorkini eeskujulik stsenaarium, Michael Fassbenderi magnetiline osatäitmine ning Danny Boyle'i stiilne režiitöö teevad ennekõike Sorkini nõelteravale dialoogile toetuvast "Steve Jobsist" vaat et ühe meeliköitvama tänavuse filmi.

Omapärane on juba selle vormiline külg, sest film ei jutusta ümber Apple'i isa elulugu, vaid keskendub kolmele spetsiifilisele — ja väga olulisele — päevale Jobsi elus. Walter Isaacsoni biograafial põhineva kolmevaatusliku draama teeb meeliköitvaks ainuüksi Jobsi olemus. Film kujutab teda kalgimana, südametumana ja isekamana kui arvata võiks. Kuigi näitleja ei meenuta Jobsi välimuselt, on Fassbenderi peenelt enesekindlat esitust nauding jälgida, nagu ka Aaron Sorkini, ühe muljetavaldavama nüüdisaegse stsenaristi, meisterlikku dialoogi. Kuna film vaatleb päevi, mil Jobs valmistus maailmale esmakordselt esitlema vastavalt Macintoshi, NeXTi ja iMaci, on tänuväärne, et see ei keskendu ainult mehe suhtele oma leiutistega, vaid ka näiteks tütrega, kes filmi alguses on kõigest väike tirts ja lõpus täiskasvanud neiu.

Kõrvaltegelaste seas on teiste seas veel Apple'i turundusjuht Joanna Hoffman, Jobsi kauaaegne partner Steve Wozniak ja Apple'i tegevjuht John Sculley, nii et olulisemad inimesed Jobsi elus on siin kenasti esindatud. Kõik nad satuvad egotsentrilise visionääriga filmi vältel väikestesse verbaalsetesse lahingutesse. Mürgisel Jobsil õnnestub kõigi tundeid riivata, ilma et ta sellest ise alati arugi saaks, kuid lõpuks õnnestub tal ennast natuke lunastada. Viimases stseenis näeme temas järsku inimlikkust ja see on ütlemata mõjuv hetk. Siinkohal peab märkima, et minu silmis ei räägi "Steve Jobs" niivõrd arvutitest, kuivõrd isadusest.

Tegemist pole kuivetu monoetendusega, kus Fassbender õpetlikult kompuutritest vatrab. "Steve Jobs" on sedasorti eksperiment, mis võinuks vabalt luhta minna, ent kuna filmi kallal töötas tõepoolest silmapaistev talentide kollektiiv, on tulemuse üle raske nuriseda. Üks 2015. aasta korralikumaid filme ja seda nii sisulises kui teostuslikus plaanis.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar