Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

kolmapäev, 2. detsember 2015

"The Transporter Refueled" (2015)

19. PÖFF ongi läbi saanud. Nüüd võib pöörata selja nendele igavatele haledatele kunstifilmidele ning keskenduda õigetele nüüdisaegsetele meistriteostele. Okei, nali... Aga kui tõtt rääkida, siis 2002. aasta "The Transporter" on mulle täiesti meelepärane põnevik. Igaval õhtul, kui oma sooja sinise hommikumantli selga tõmban ja Stolichnaya lahti teen, läheb see kenasti kaubaks. Esiteks sümpatiseerib mulle peategelane Frank Martin, keda kehastab Jason Statham. Meeldivad tema tõsine hoiak, šikk välimus, töömeetodid ja loomulikult oskus pahasid mehi peedistada, isegi kui põrand on kaetud libeda õliga. Samuti istuvad filmi päikeseline õhkkond, action-stseenide mängulisus ja lausa need kentsakad dialoogid Franki ja tolle ninaka prantsuse uurija vahel. Häda pole õigupoolest ka teisel ja kolmandal osal, mis on küll tunduvalt jaburamad, ent siiski meelelahutuslikud.

Ja nüüd oleme jõudnud neljanda osani selles seerias, kus õnnetul kombel ei mängi Franki Statham, vaid keegi Ed Skrein. Viimane näib filmimaailma mõistes olevat üsna pisike prussakas, ja ilmselt pole tarvis öeldagi, et nii karisma kui nõtkuse poolest ei suuda ta Stathamiga kuidagi konkureerida. Mõne silmis võib see kahvatu mehike olla sobiv tüüp Stathamit asendama, aga mind hakkas tema kõver koolipoisi nägu ruttu häirima. Pole kahtlust, et produtsendid pidanuks antud juhul diplomaatlikumalt käituma ja tegema uue osa tingimustel, mis sobinuks ka Stathamile, sest "Transporteri" film ilma temata on nagu aastavahetus ilutulestikuta. "The Transporter Refueled'i" seob varasemate jagudega asjaolu, et üheks produtsendiks on maailmakuulus Luc Besson, kes seeriale aluse pani (olles esimese filmi stsenaristiks-produtsendiks), ent kes tutvunud näiteks "Takeni" järgedega, teab juba, et Bessoni osalus pole enam märk kvaliteedist.
Suutmata pakkuda midagi uut ja huvitavat inimesele, kes antud filmisarja tunneb või mõnda kaasaegset märulit näinud on, ei köida "The Transporter Refueled" kuidagi. Ja see pole pelgalt mõttetu ning igav, vaid lausa ebameeldiv. Seda juba põhjusel, et tegemist ingliskeelse filmiga, kus kõik osatäitjad on eurooplased ja räägivad inglise keelt kohutavalt kange aktsendiga. Näitlejaid on siin päris palju ja kui igaüks neist jätab mulje, et pole inglise keelt kõnelenud kooliajast saati, mõjub see üpris ärritavalt. Siinkohal ei saa jätta märkimata, et filmist leiab stseeni, kus Franki paps tutvustab talle Eestist pärit kaunitari ja kommenteerib, et on Tallinnas üksjagu lõbutsenud (ning kiidab Eesti viina)!

Tõsisemaks probleemiks jälle see, et filmis toimub liiga palju — saan aru, et taheti teha tormakat põnevikku, mis ei tekita tahtmist kella vaadata, ent "The Transporter Refueled" võiks olla lihtsakoelisem ja ladusam. Lisaks Franki isale on filmis mängida roll ka jõukatel vene kaakidel ning julgetel seksapiilsetel tütarlastel, keda riskikuller on abistama sunnitud (girl powerit on siin küll lahedalt palju!). Tegemist justkui polegi Franki seiklusega, ta on pigem lihaste ja šeffi autoga varustatud lüli milleski suuremas-segasemas. Teostuselt on "The Transporter Refueled" paraku kohmakas ja jäik, nagu ka režissöör Camille Delamarre'i paari aasta tagune "Brick Mansions". Iroonilisel kombel tundsin just siis, kui mõni tagaajamine või kaklus algas, et film võtab vahelduseks hoo maha. Kujutan ette, et selle kallal töötanud montöör kannatas tõsiste peavalude käes. Küllap koges sama enamik inimesi, kes julgesid seda mannetut märulit, mille kõrval tunduvad varasemad "Transporteri" filmid meisterlikud, kinno vaatama minna.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar