Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

pühapäev, 20. detsember 2015

"The Visit" (2015)

Viimase kümne aasta vältel on M. Night Shyamalan vändanud vaid viletsaid filme, mis jäänud ennekõike meelde selle poolest, kui tobedad nad on. Võtkem näiteks "The Happening" — õuduspõnevik, mille üheks tipphetkeks stseen, kus Mark Wahlbergi mängitud uimane bioloogiaõpetaja taimega rääkida üritab.

Pärast mitut järjestikust ebaõnnestumist on Shyamalan, kes kord ammu näis olevat uus Hitchcock, tulnud lagedale imepisikese humoorika õudukaga "The Visit", mille tegemiseks tarvilikud taalad tulid Shyamalani enda taskust. Tegemist Indiast pärit kineasti odavaima linateosega seni ja ega selles midagi paha pole, sest oleme korduvalt näinud, milline on tulemus, kui mees efektidest kubisevaid suure-eelarvelisi stuudiofilme teeb. "The Visit" jutustab suhteliselt lihtsa, aga efektiivse loo vennast ja õest, kes saadetakse nädalaks vanavanemate juurde, kellega nad varem kohtunudki pole. Jõudnud nende maakolkas asuvasse farmi, mida ümbritseb lumine mets, avastavad oma külaskäiku kaameratega dokumenteerivad lapsed ruttu, et neid võõrustavad raugad kipuvad päris häirivalt käituma.

Lavastajana on Shyamalan võimeline enamaks, kuid eks found-footage formaat sea palju piiranguid. Me näeme ju ometigi laste filmitud koduvideoid. Olles aastaid unistanud, et Shyamalan teeb veel midagi nii kaunist, kurblikku ja sügavat kui tema varased draamad ("Unbreakable", "Signs"), peangi siinkohal tõdema, et "The Visit" pole sama mitmetasandiline või peen teos kui režissööri parimad, kuid sarmi jagub sel rohkem kui keskmisel lihtsakoelisel found-footage õudusfilmil. Ja see pole mitte ainult parajalt õudne, vaid ka üllatavalt vaimukas. "Signsi" üks võludest on mu meelest tegelaste ekstsentrilisus ja sama võib öelda "The Visiti" kohta, kus tuntud räppariks saamisest fantaseeriv poisiklutt Tyler otsustab kasutada roppude sõnade pähe popstaaride nimesid, kui tal peaks tekkima tahtmine vanduda. Ja täpselt nagu Grahami väike tütar "Signsis", kardab temagi pisikuid.

Olles niisugustes õudukates trehvanud tosinaid tüütuid lollakaid lapsi, oli vahva vahelduseks elada kaasa paarile jõnglasele, kes tegelikult päris muhedad ning tragid kujud on. Talendikad Olivia DeJonge ja Ed Oxenbould moodustavad täitsa toreda tandemi. Pahaendelise vanaema osa täitev Deanna Dunagan esitab säravalt kummalisi repliike nagu "I have the deep darkies", tekitades ebamugava tunde, et lahke näo taga on peidus midagi monstroosset ja morbiidset. Kes oleks arvanud, et õhtupimeduse saabudes näilise põhjuseta neljakäpukil ringi jooksev vanamutt võib olla nii hirmutavalt peletislik? Kui vanaema nii käitub, tekib tunne, nagu vaataks Kosmodiski reklaami põrgust. Ja lõpus muutub kummaline külaskäik eriti painajalikuks ning õõvastavaks, ilma et oleks vaja mängu tuua tobedad paranähtused. Ma ei leia tingimata, et tegemist on Shyamalani comebackiga, aga "The Visit" on viisakas käeharjutus found-footage'i žanris, mis kinnitab, et režissöör oskab endiselt hirmsaid ja leidlikke õudukaid teha. Loodetavasti jätkab samas vaimus.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar