Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

kolmapäev, 6. jaanuar 2016

"A Walk in the Woods" (2015)

Mul oli kindel plaan paljukiidetud "The Walkile" lõpuks pilk peale visata, kuid piisas Philippe Petit'd mängiva Joseph Gordon-Levitti pentsiku prantsuse aktsendi kuulmisest filmi esimesel minutil, et vaatamine edasi lükata. Muidugi toimus peadpööritavat kõndimist ka mõnes teises mulluses filmis, nende seas tunnustatud reisikirjaniku Bill Brysoni samanimelisel humoorikal bestselleril põhinev "A Walk in the Woods", kus Bryson püüab läbida kuulsa 3500 kilomeetrise matkaraja Apalatšides (Appalachian Trail), ainsaks kaaslaseks ootamatult viletsa tervise juures olev kunagine kamraad.

Brysonil ei lähe kaua mõistmaks, et tegi saatusliku vea, võttes kontimurdvale retkele kaasa mehe, kes matkab umbes sama palju kui voodihaige. Stephen Katz on kunagise vitaalsuse täielikult minetanud, tema sihverplaat on aastatepikkumisest joomisest tomatpunane ja mees liigub algusest peale teosammul, sundides üha kärsitumaks muutuvat Brysonit muudkui peatuma.

Olemata lugenud Brysoni raamatut ja seega teadmata, kas ja kuidas meestel see mõrvarlik matk täpselt õnnestus ning mida meeletut nendega selle käigus juhtus, suutis film mind igatahes lõbustada küll. Reisikirjanikuna on Bryson saavutanud tuntuse suuresti tänu heale huumorisoonele, millest sattus vaimustusse ka Robert Redford, kes filmi produtsendiks ja palju seigelnud kirjamehe osagi mängib. "I don't know when I've read a book that I laughed so loud" on ta raamatu kohta öelnud, nagu paljud teisedki Brysoni austajad. Kas film just nii hüsteeriliselt naerma ajab kui väidetavalt selle aluseks olev reisikiri, aga seikluse käigus muudkui sekeldustesse sattuvate ja järk-järgult ka lähedasemaks muutuvate Brysoni ja Katzi jagelused on parajalt koomilised ning filmi malbe optimistlik toon tõstab tuju.
Tegelaseks omaette on tandemit ümbritsev põlisloodus, mis annab tõestust paljude USA piirkondade puutumatust kargest ilust. Mõistagi ei puudu filmist ka paar ablast karumõmmi. Kindlasti peaks film tänu maalilisele looduslikule miljööle kõnetama kõiki, kes ei lahku linnast nii sageli kui sooviks. Kes otsustab "A Walk in the Woodsiga" jälle tutvuda lootuses, et see tõstatab suuri eksistentsiaalseid küsimusi või mõjub sama eluliselt kui sama teemat käsitlenud "Wild" üle-eelmisest aastast, peab pettuma, sest tegemist küllaltki kerglase komöödiaga, aga midagi halba selles antud juhul pole. Isegi siis, kui peategelased kohtuvad keset ööd mainitud karudega või ühel kaljul abitult lõksu jäävad, ei võta nad olukorda kuigi tõsiselt.

Huumor võiks, tõsi küll, olla pisut vähem kohatu — liiga paljud naljad keerlevad Katzi libiido või kehakaalu ümber. Oma ea kohta mõistatuslikult sitket Redfordi on elukogenud rännumehe Brysoni rollis lust jälgida, tema seltsimeest mängiv Nick Nolte aga kahjuks palju sümpaatiat ei ärata; temas pole enam jälgegi näitlejast, keda mäletame draamadest nagu "Affliction" või "The Prince of Tides". Näitlejana, kes välimuse ja hääle põhjal otsustades isegi maisihelbeid viskiga sööb, sobib Nolte korpulentse ja kohmaka Katzi rolli muidugi nagu valatult, aga Redfordi-suguse soliidse härra kõrval on masendav näha kogelevat tüüpi, kes näeb välja nagu kaabu ja habemega pontšik. Stseen, kus napsutamisest hiljuti lahti öelnud Katz räägib oma armastusest alkoholi vastu ning kallab tühjaks viskipudeli, mida ta on sümboolselt kaasas tassinud, peaks olema puudutav, kuid niisugune monoloog käib Noltele justkui üle jõu. Õnneks ei nõua teadlikult kergemeelne "A Walk in the Woods" temalt kuigi palju. Ega ka vaatajalt. Ei midagi meeldejäävat, kuid väärt vaatamist.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar