Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

kolmapäev, 6. jaanuar 2016

"Bone Tomahawk" (2015)

Õudus ja vestern on žanrid, mis mu meelest maru kenasti kokku klapivad, ent paraku ei kiputa neid just tihti ühendama, nii et filmid nagu "Bone Tomahawk" on alati teretulnud. Olles isiklikult mitte kõige suurem Metsikust Läänest jutustavate filmide austaja, tunnen rõõmu, et nüüdisajal kohtab üha sagedamini stiilipuhtaid vesterne, mis on huvitavad ka žanri suhtes ükskõikse inimese jaoks, ja paljutõotava S. Craig Zahleri mehiselt brutaalne debüüt pole erand. Tegemist pole hullupööra sisutiheda või kaasakiskuva filmiga, ent peaosadesse valitud soliidsed karakternäitlejad ning kompromissitu viimane kolmandik on kindlaks kompensatsiooniks. Filmi keskmes kartmatute meeste nelik, kes otsustab külla minna kannibalidest koopaelanikele, kui nood röövivad rahulikust Bright Hope'i linnakesest mitu inimest.

Bright Hope'i šerifi Hunti juhatusel võtavad härrased ette ränga mitmepäevase retke, et metsikutele troglodüütidele koht kätte näidata, oskamata arvata, et neid ootab ees halastamatu võitlus ellujäämise nimel. Filmile tuleb kasuks, et see võimalikult kaua saladuses hoiab, mis Hunti ja tema kamraade täpselt ees ootab, kuid selge on, et mehed alahindavad vastast, uskudes justkui ülbelt, et kuna tegemist "loomalike verepilastajatega, kes vägistavad ja söövad omaenda emasid" (nagu neid värvikalt kirjeldatakse), läheb päästemissioon edukalt. Kurt Russelli mängitud moraalne šerif, kelle sihikindlus on sama võimas kui tema habe, meenutab rännakul kaaslastele, et ülim eesmärk pole sooritada massimõrva, vaid vabastada kodulinnast röövitud lähikondlased, nende seas piltilusa Lili Simmonsi mängitud neiu, kelle abikaasa samuti päästemeeskonda kuulub. Peagi saab selgeks, et mõrv on ainus lahendus, ja oh sa pagan, kui meeldejäävalt karmiks film poole pealt muutub.
Kuna "Bone Tomahawk" keskendub suures osas neliku teekonnale, mille käigus ei juhtu palju dramaatilist, hoiab põnevustunnet sees teadmatus, milleks troglodüüdid reaalselt võimelised on ja kui ülekaalus nad olla võivad. Ja olles mitme inimese käest kuulnud, kui vapustavalt võikaks film haripunkti jõudes muutub, tundsin ka siis, kui mehed öö saabudes lõkke üles tegid ja niisama heietasid, vähemalt tugevat ootusärevust. Tegelaskujud pole hullupööra huvitavad, kuid osatäitjad tüüpiliselt sümpaatsed ja dialoog kohati päris vaimukaski. Kummaliselt lõbus on stseen, kus raugastunud šerifiabi Huntile murelikult räägib, kuidas ta vannis lugemisega üldse hakkama ei saa. Ühtlasi on see peen meeldetuletus, et tegemist tsiviliseeritud meestega, oma vaenlaste täielike vastanditega. Kui aga kõik ellujäämisele taandub, ei oma lugemus mõistagi tähtsust. Tõsi ta on, et film võiks olla kompaktsem ja kulgeda kiiremas tempos, ent kvaliteetne teostus ja seda läbiv realistlikkus teevad "Bone Tomahawki" vesternina omaette maiuspalaks.

Õudusfilmiks saab seda õigupoolest kutsuda vaid põhjusel, et siin tuleb tegemist tõeliselt ebainimlike põrgulistega, kelle armutus viib iseäranis räigete olukordadeni. Piisab vaid ühte neist kriiskamas kuulda, et mõista, kui viletsad on meie kangelaste väljavaated peletiste pimeda pesani jõudes. Beebidel tasub "Bone Tomahawki" asemel lihtsalt "Rangot" uuesti vaadata, sest siin on tõepoolest šokeerivaid momente. Ometi ei muutu see kordagi labaseks b-filmiks nagu enamik teisi "õudusvesterne". "Slow Westi" kõrval on "Bone Tomahawk" teine väärt mullune vestern, mida soovitada julgen.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar