Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

laupäev, 2. jaanuar 2016

"Burnt" (2015)

Huviga kokasaateid vaatava ning Bradley Cooperit ütlemata meeldivaks näitlejaks pidava noormehena ootasin "Burnti" suure põnevusega, sest draamas kehastab Bradley talendikat, ent problemaatilist tippkokka Adam Jonesi. Mees, nagu filmi alguses teada saame, keeras ohtra uimastitarbimise ja kontrollimatu käitumisega karjääri persse ning on nüüd, pärast aastatepikkust peidusolekut ja mõnuainetest loobumist, võtnud pähe taas tippu pürgida. Nooblis Londoni restoranis, kus ühtaegu mainekas ja kardetud Jones peakokana tööle asub, on tarvis aga palju vaeva näha, et Jonesi soov teenida kolmas Michelini tärn läheks täide. Kui pinged jõuavad köögis haripunkti, muutub maitsva toidu nimel elav perfektsionist raevutsevaks loheks, lõhkudes nõusid ja karjudes vulgaarsusi, mis isegi Gordon Ramsay kahvatuma paneks.

Paari kuu eest sattusin saidi First We Feast vahendusel lugema professionaalse koka Richie Nakano hinnangut sellele, kui tõelähedane on "Burnti" nägemus Jonesi-suguste meisterkokkade tööst uhkes restoranis. Eksperdi tähelepanelikust kriitikast ilmneb, et Jones sooritab filmi jooksul köögiseinte vahel patte, mida nii kõrge kaliibriga kokk teha ei tohiks (nagu oma kastme degusteerimisel sõrme kasutamine lusika pähe), nii et kulinaaria suhtes eriti kirglikku inimest võib hooletu teemakäsitlus häirida. Ja isegi kui film piisavalt realistlikuna mõjub, ei saa üle ega ümber sellest, et karakterdraamana on "Burnt" üheplaaniline ja üksluine.

Üle-eelmisel aastal ilmunud "Chef", mis analoogse loo jutustas, polnud ka teab mis vaimustav linateos, kuid vähemalt jagus sel südamlikkust, elulisust ja soojust, mis filmi nauditavaks tegid. "Chefile" vastupidiselt on "Burnt" elutu ning sarmitu, olgugi et peaosas üks sarmikamaid Hollywoodi staare. Viimane pole Adam Jonesi osas otseselt vilets ning esialgu mõjuvad mehe impulsiivus ja meelekindlus isegi intrigeerivalt, kuid ruttu saab selgeks, et miski tegelase puhul ei paelu, olgu selleks tema temperamentne käitumine, keerukad suhted kolleegidega või sügav armastus kokakunsti vastu.
Kui saaksime näha süngeid minevikusündmusi, mida filmis vaid möödaminnes arutatakse, tunduks tema areng võimsam, seda enam et Jones oli niivõrd põhjas, et koguni süstis. Olles näinud küll ja küll melodraamasid, kus peategelane end karmis konkurentsitihedas keskkonnas tõestada püüab ning ühel hetkel armastusegi leiab, imestan ma, kas "Burnt" poleks kordades haaravam, kui räägikski hoopis masendavast perioodist, mil rõõmutu kokk Pariisis tegutsedes ühekorraga mõnuainete maailma libises. Tujuka Jonesi võitlus kolmanda Michelini tärni nimel mind igatahes ei haaranud; elavnesin vaid üksikutel hetkedel, mil köögis toimusid pisikesed lahingud ja Jonesi kolleegid pidid ärevusega pealt vaatama, kuidas suur jumal vihast vahutab.

Ja kuigi kokk vahepeal härdalt kostab, et tunneb end vaid köögis elusana, ei tundnud ma tema vastu vähimalgi määral kaastunnet ega hoolinud, kas teda saadab lõpuks edu. Sedalaadi filmide puhul on nagunii algusest peale selge, et tunneli lõpus on valgus. Ja kuigi Bradley loomulik karisma töötab mingil määral draama kasuks, ei ole näitleja kõvasti narkotsi pannud ja magamisele kokkamist eelistava tüübina kõige veenvam... Filmis ikka tuuakse tema viletsat välimust välja, aga oleme ausad — isegi kui Bradley nädal aega magamata-söömata oleks ja terve see aeg kraavi kaevaks, näeks ta ikkagi nagu välja nagu prints. Kummaline, et Jones tegelasena sedavõrd igav on, sest stsenarist Steven Knight kirjutas ometigi "Locke'i", vinge draama, mille südames olev Ivan Locke on mõjuvalt kompleksne ja vastuoluline mees. Ma vaataks parem, kuidas Locke süüa teeb!

Kompetentselt lavastatud "Burnt" küll on, ent väga lihtsakoeline ja seega draamana sama vähepakkuv kui kausitäis maitsestamata kiirnuudleid. Häbiväärne, sest lähikondlased võisid mind juba mitme kuu eest teadvustamas kuulda, et tahan "seda Bradley Cooperiga kokafilmi" näha. Paraku treiler jättis filmist hulga põnevama mulje kui see reaalselt on.

P.S. Väga osavalt on filmi paigutatud põhjalik Burger Kingi reklaam.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar