Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

reede, 29. jaanuar 2016

"By the Sea" (2015)

"By the Sea" on suurepärane näide, mis on tulemus, kui paar rikast privilegeeritud Hollywoodi tähte püüavad teha võimalikult prantsuspärast ja vanamoelist kunstifilmi. "By the Sea's" abikaasa Brad Pitti kõrval mängiva Angelina Jolie kirjutatud-lavastatud erootiline draama ennast 70ndate Prantsusmaal sisse seadnud jõukast abielupaarist on nagu ülikallis võõramaine maiustus, mis maksab hingehinda ja pandud imekaunisse kuldsesse paberisse, aga osutub suhteliselt maitsetuks. Olgu siinkohal märgitud, et ma oskan küll nautida niisuguseid esteetilisi kurnavalt aeglaseid filme, isegi kui neil suurt midagi öelda pole, kuid "By the Sea" teeb eemaletõukavaks tõsiasi, et see on ennekõike kahetunnine demonstratsioon ühe Hollywoodi kuulsama abielupaari jõukusest-kultuursusest — kui filmi tegijad ise peaosi ei mängiks, sellist emotsiooni ei tekiks.

Kui Jolie mängitud Vanessa pikalt järele mõtlemata poest espressomasina ostab, mõtlesin ma küll kohe, et Jolie võib endale neid kas või sada tükki soetada, kui soov peaks tekkima, ja film justkui hõõruks seda fakti vaatajale nina alla. Ja minu põhiline reaktsioon väsitavalt depressiivsele loole, mida Jolie ja Pitt tandemis jutustavad? "Oh kui õudne, et sel nägusal kirjanikul ja tema naisel nii igav ja nukker on seal Prantsusmaal mere ääres!". Kummaline, et Jolie üsnagi õnnestunud ajaloodraama, kolme Oscari nominent "Unbroken", räägib olulise tundmist vääriva loo ja käesolev pastišš jälle nii ehmatavalt väheütleva.

Jälgida, kuidas joodikust kirjamees Roland ning pidevalt rahustite mõju all olev ja kangesti vibraatorit vajav habras bitch Vanessa merelainete müstilise kohina saatel vuajerismiga tegelevad, võib olla piinarikas, aga veelgi piinarikkam on vahepeal totter dialoog ("Now my outsides match my insides" kostab naine ühes stseenis härdalt, olles ennast merre kastnud ja oma meigi täiesti rikkunud). No sa lihtsalt ootad enamus ajast kärsitult, et keegi croissanti kätte lämbuks, kala püüdma läheks vms... Et midagigi juhtuks!

Aga ma ei taha jätta muljet, nagu "By the Sea" näol oleks tegemist mingi koletu katastroofiga, mida ei soovitaks isegi vaenlasele. Kui miski filmi puhul meelde jääb, on selleks delikaatne rafineeritud teostus. Kõik antud draama juures on lihtsalt pealetükkivalt peen ja maitsekas, alustades hilpudest ja lõpetades seksistseenidega, mida rõõmustaval kombel esineb filmis kasvava sagedusega. Eks suur osa filmi ilust — jah, tegemist onilusa filmiga, lihtsalt see ilu on suuresti pinnapealne — tulene muidugi asjaolust, et miljöö on nii lummavalt pitoreskne (võtted toimusid tegelikult Maltal), aga ma ei saa öelda, et siin leiduks kaadreid, mis jätaks mulje, nagu režissöör ei tea, mida teeb; Angelina Jolie Pitt on selle väikese pretensioonika teose pannud kokku balletitantsija nõtkusega ning filmitegemises selgelt sama andekas kui adopteerimises. Filmi sensuaalsus võib nõrgestada ja seda läbiv nukrus on ülevoolav, aga miski ei muuda tõsiasja, et tegemist igavapoolse vanity projectiga, mis ei suuda oma olemasolu õigustada ja tekitab tunde, nagu vaataksid fotoalbumit "Brangelina" hiljutisest puhkusest päikese all.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar