Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

teisipäev, 19. jaanuar 2016

"Carol" (2015)

Virtuoosliku Todd Haynesi värskeima filmi "Carol" näol on tegemist tipptasemelise delikatessiga, mis oma peensuses suudab nõiduda ka paljunõudlikumat gurmaani. Kardan, et "The Revenant", mida näen umbes kümne tunni pärast, muudab seda asja, ent hetkel söandan kutsuda tundeküllast "Carolit" muljetavaldavaimaks mulluseks filmiks.

Kõik Patricia Highsmithi romaanil põhineva draama puhul äratab imetlust: elegantne ja seejuures hämmastavalt veenev 50ndate miljöö, rikkalikud intrigeerivad peategelased, neid peategelasi mängivate Cate Blanchetti ja Rooney Mara meeliköitev koosmäng ning üha emotsionaalsemaks ja intiimsemaks muutuv lugu, mis ei muutu hetkekski häirivalt sentimentaalseks või melodramaatiliseks. Kui Oscari nominente polnud veel välja kuulutatud ja film veel nägemata oli, ennustanuks ma, et parimal juhul kogub "Carol" 1-2 nominatsiooni, ent olles seda perfektsuseni viimistletud lummavat draamat vaadanud, ei ole ma sugugi üllatunud, et filmil on šanss pälvida kuldmehike ka näiteks kostüümide või muusika eest. Kuus nominatsiooni! Ja täiesti õigustatult.

Kujutan ette, et "Carol" kui suhteliselt aeglases tempos kulgev draama võib keskmise kinokülastaja jaoks jääda liialt passiivseks ja väheütlevaks, ent kinematograafiast sügavamalt huvituvat inimest vaimustab kindlasti juba selle teostuslik külg — mulle ei meenugi, millal nägin viimati linateost, kus viiekümnendaid nii efektselt kujutatud oli, et film võiks päriselt 50ndatest pärineda. Kõige atraktiivsem selle üllatavalt delikaatse ja malbe armastusloo puhul on ennekõike aga abikaasast lahutava keskealise Caroli ja fotograafiast huvituva verisulis Therese'i suhe, mis filmi vältel üha palavamaks muutub ja lõpuks kummagi naise maailma segamini ähvardab lüüa.

Täitsa lõpp, kui palju hoovab neist üksildastest lindudest iha ja hellust, aga ka valu ja meeleheidet. Eriti kehtib see mõistagi Caroli puhul, keda tema ja Therese'i armusuhte päevavalgele tulemise korral ähvardaks oht oma lapsest igaveseks ilma jääda. Cate Blanchett, kes oma nooruslikkust ja enesekindlust nähtavasti minetada ei kavatsegi, on Carolina ütlemata lummav — ilmselt on enamik nõus, et antud näitlejanna võiks mängida laternaposti ja selle eest riiulile ühe Oscari juurde saada. Mulle pakkus juba tema hämmastavalt nõtke osatäitmise jälgimine ohtralt põnevust. Nagu mainitud, ei olegi Haynesi järjekordse meistritöö üle võimalik nuriseda. Nii maitsekaid, nüansseerituid ja rafineeritud armastusdraamasid kohtabki vaid kord aastas.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar