Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

teisipäev, 12. jaanuar 2016

"Circle" (2015) / "David Bowie: Five Years" (2013) / "Blast" (1997)

"Circle" (2015)

Minimalistliku "Cube'i"-laadse ulmepõneviku tegevus toimub täielikult ühes pimedas ruumis, kus ärkavad enda ehmatuseks 50 võõrast. Ruttu jõuavad nad arusaamisele, et nende ühiseks ülesandeks on hakata enda seas olijaid ükshaaval kollektiivselt "välja hääletama". Inimene, kes vooru käigus enim vastuhääli saab, sureb silmapilkselt. "Circle" tekitab niisiis tunde, nagu vaataksid mõnd eriti morbiidset telemängu või reality-show'd. Mul tekkisid kohe paralleelid "Weakest Linkiga", millest jooksis kord telekas ka Eesti versioon ("Nõrgim lüli"). Jääb mulje, et film ongi veider kommentaar reality-televisiooni aadressil. Ühtlasi käsitleb see täiesti aktuaalseid probleeme nagu rassism ja homofoobia, sest kui vanurid elimineeritud on, hakatakse paratamatult sihikule võtma just neid, kes kuuluvad mõnda vähemusse. Selles mõttes isegi kõnekas väike ulmekas ja tegevusruumi piiratust arvestades päris põnevgi, aga kuidagi üheülbaline. 20-minutise lühifilmina meeldinuks rohkem.

"David Bowie: Five Years" (2013)

Kuna teadupärast lahkus 10. jaanuaril meie seast asendamatu muusikalegend David Bowie, tundus sobiv vaadata mõnd dokfilmi tema kohta. Sõelale jäi BBC toodetud "David Bowie: Five Years", mis ei paku ülevaadet tervest ta karjäärist, vaid keskendub viiele kõige märkimisväärsemale aastale selle jooksul. Intervjuud eklektilise artistiga töötanud inimestega, sealhulgas näiteks Brian Eno ja kuldaväärt "The Man Who Fell to Earthi" režissöör Nicolas Roeg, aitavad aimu saada kameeleonliku muusiku keerulisest olemusest ja tema loomingu eripäradest. Peaaegu täies ulatuses silmapaistvamaid 70ndatel valminud albumeid vaatlevast tunniajasest filmist ei puudu ühtlasi klipid tema muusikavideodest, esinemistest ja tol ajal antud teleintervjuudest, nii et film peegeldab kenasti, missugune oli artist oma hiilgeajal: püsimatu ja hämmastavalt ekspressiivne, aga ka veider ja mõistatuslik. Vähestel artistidel oli nii palju individuaalsust. Käesolev dokk on informatiivne ja valgustav, kuid sobilik rohkem võhikule. Keskmine fänn sellest ilmselt kuigi palju juurde ei õpi.

"Blast" (1997)

Nüri ja napp "Die Hardi" koopia, mis rahuldab ainult kõige vähenõudlikumat märulisõpra. Rohkes koguses b-filme vaatava inimese jaoks ei tohiks olla võõrad nii režissöör Albert Pyuni nimi kui paljud filmis üles astuvad näitlejad, kuid selliste auväärsete kujude nagu Rutger Hauer või Linden Ashby osalus vaevaliselt kulgevat "Blasti" kahjuks ei päästa. Sedasorti filmil on kõik eeldused olla üks lahe ajuvaba põnevik, mida paslik igaval õhtul krõpse mugides vaadata, aga paraku ei suuda see pooleteise tunni jooksul pulssi korrakski tõsta. Ühesõnaga: mõistlikum idee on lihtsalt "Die Hardi" uuesti vaadata või miks mitte "Sudden Deathi", kus Jean-Claude Van Damme'i mängitud tuletõrjuja jäähokistaadionit õhkida ähvardavatele terroristidele vastu astub. Põhjalikuma ülevaate leiab Direct to Video Connoisseuri blogist.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar