Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

neljapäev, 7. jaanuar 2016

"Daddy's Home" (2015)

Kasuisaks olemisega kaasnevatest raskustest pajatavas tujuküllases komöödias "Daddy's Home" astuvad üles Will Ferrell ja Mark Wahlberg, kelle jaoks pole see esimene kord mängida läbini vastandlikke tüüpe, kes teineteist suurt ei salli, ent siiski ninapidi koos peavad olema... Vahest on kellelgi veel meeles "The Other Guys"? Kui too võmmikomöödia võlus oma lennukuse ja kavalusega, siis laisalt kirjutatud "Daddy's Home'i" juures pole suurt midagi üllatuslikku ega vaimukatki.

Kuna Hollywoodi komöödiad suudavad mind nagunii haruharva naerma panna, ei pane ma neile seda tihti pahakski, kuid seekord tabasin end mõttelt, et kui ma poleks mina, ei naeraks ma ikkagi. Käsitletav teema on iseenesest huvitav, kuid "Daddy's Home" ei mõista tagatipuks öelda midagi tähelepanelikku või leidlikku. Filmi keskmes kaheksa kuud abielus olnud Brad, kellesse kaks väikest kasulast veel täielikult kiindunud pole. Kui välja ilmub laste bioloogiline isa Dusty, Bradi täielik vastand, muutub püüdliku kasuisa elu eriti pingeliseks, sest ootamatu külalise näol tegemist tema suurima konkurendiga. Algab üha inetumaks muutuv võimuvõitlus, sest nii Bradi kui Dusty jaoks on oluline, et lapsed just teda eelistaks.

"Daddy's Home'i" puhul jääb häirima selle kasvav absurdsus. See on mingil määral usutav, et Dusty nii äkitselt mökust Bradi ellu trügib ja muretult laste poolehoiu võidab, aga meestevahelise sõja käigus tekib liiga palju jaburaid situatsioone. Kui jazzmuusikat mängivas raadiojaamas The Panda leiba teeniv Brad millegipärast Dusty tööle kaasa võtab, avastab tema boss hämmastusega, et musklis alfaisasel on hääl, mida jaam kangesti vajab. Nõnda saab Dustyst ühe hetkega The Panda uus raadiohääl, kes teenib rohkemgi kui Brad. Stseenist, kus Brad püüab Dusty tsikliga väikese tiiru teha, kogemata omaenda majja sisse põrutab ning tulemusena mitte ainult mitu seina, aga ka oma Ford Flexi lõhub, ei hakka ma rääkimagi. Eriti tobedaks muutub film siis, kui Bradi kodus asub täiesti arusaamatul kombel elama koomik Hannibal Buressi mängitud töömees Griff, kes algselt palgati seina parandama, aga vähemalt panevad kahe papsi vahelist rivaalitsemist ning perekonna vaikset murenemist kõrvalt jälgiva Griffi kommentaarid hetkiti muhelema.

Kõrvalosatäitjate seast paistab tegelikult enim silma Thomas Haden Church, kes mängib Bradi ülemust, järjekordset tegelast, kes tahab alati avaldada arvamust Bradi olukorra kohta. Filmis on paar stseeni, kus mees jutustab õpetlikul toonil mõnest kunagisest äpardunud suhtest, ilma et selle juures tegelikult midagi õpetlikku oleks, ja iga kord imestasin, miks Church sagedamini komöödiates ei osale, sest ta esitus on tõesti andekas. Paraku jääb see ka ainsaks andekaks asjaks filmis.

Järele mõeldes tunnen, et võtsin janti tõsisemalt kui seda võtta tuleks ja pettusin sellevõrra rohkem, aga kindel on, et isegi Hollywoodi jandi kohta on see liiga vaimuvaene, et oleks eales saanud mu armastust osta, nagu vahepeal õnnestus nii Bradil kui Dustyl osta laste armastus. Nüüd, kus ilm on läinud sedavõrd külmaks, et paar minutit õues viibides võib jääda ilma võimalusest kunagi isaks saada, ei saa ma soovitada "Daddy's Home'i" vaatama minna (vähemalt juhul, kui sa pole meeletu Ferrelli või Wahlbergi fänn).

P.S. Filmis räägitakse Ford Flexist kui imelisest maasturist. Eeldan, et Ford maksis tegijatele peene reklaami eest. Ei tea, kas erinevatele autotootjatele pakutakse sellist võimalust ja valitakse firma, kes enim raha pakub?

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar