Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

neljapäev, 28. jaanuar 2016

"Freaks of Nature" (2015)

Ma ei viitsinudki "Scouts Guide to the Zombie Apocalypse'i" vaadata, sest sellest jäi mulje kui järjekordsest väljakannatamatult vaimuvaesest zombifilmist ja mul on neist ammu villand, aga "Freaks of Nature'i" treiler veenis mind, et kui tuua mängu ka vampiirid ja tulnukad ning loomulikult mitte koonerdada vere-lögaga, võib veel asja saada. Kiidan kohe ka Insync + BemisBalkindi loodud postrit — niisuguseid arvustusele juurde lisades tekib kohe tunne, et jagan oma kolmele lugejale tõelist kunsti. Käesoleva õuduskomöödia tegevus toimub väikeses Dillfordi linnakeses.

Omapärasel kombel on nii zombid kui vampiirid on juba osa ühiskonnast ega kujuta endast inimestele erilist ohtu, sest kauplusest on võimalik osta nii ajukonserve kui verd ja seetõttu ei pea ringi kooserdavad koolnud ega vereimejad minema inimeste kallale. Dillfordis puhkeb aga ruttu kaos, kui linna kohale ilmub massiivne lendav taldrik. Tulnukate saabumine põhjustab linnaelanike hullumise ja alguse saab brutaalne sõda vampiiride, zombide ja inimeste vahel, mis võtab eriti hullumeelse pöörde, kui sellega liituvad kombitsatega varustatud mehaanilised olendid teiselt planeedilt. Parajalt hullumeelne kompott ühesõnaga, mis tekitab tunde, nagu oleksid mõne raju metalbändi kontserdil ja meenutab vaheldumisi "Zombielandi", "From Dusk Till Dawni" ja Spielbergi "War of the Worldsi".

Kui möll väga järsku pihta hakkab, ei hoita tõesti tagasi, nii et kui punkmusa saatel toimuv veresaun on sinu arusaam heast meelelahutusest, sobib käesolev film hästi igavat õhtut sisustama. Vampiirid isegi plahvatavad vahepeal, kui neist midagi teravat läbi susatakse! Nagu ma "Deathgasmi" üle muljetades juba tõdesin, olen niisugust tüüpi žanrifilmidest küll välja kasvanud ja eelistan kindlalt väljakutsuvamat, intellektuaalsemat tüüpi õudukaid, aga vampiiride, zombide ning tulnukate toppimine ühte filmi oli väärt idee. "Freaks of Nature" passiks seejuures perfektselt tänavuse HÕFFi avafilmiks!
Kuigi näiteks keskkooliealised vampiirid meenutavad kangesti "Twilighti" tegelasi (ühel Edward Culleni kaksikvennal, džentelmen nagu ta on, on kombeks tütarlapsi vampiirideks muuta ja neile siis mitte helistada!) ning zombid oigavad monotoonselt "Braaaains..." nagu neilt eeldada võikski, mõjub film niisiis natuke värskena isegi žanrit tundva vaataja jaoks.

Kahjuks ei suuda see kaasa elama panna selle keskmes olevale kehkenpüksile Dagile, kes põrgu vallandudes püüab koos hiljuti vampiiriks transformeerunud neiuga elus püsida, redutades suure osa ajast oma kunagise klaveriõpetaja keldris ja seejärel koolimajas. Dagi-sugustest hädistest luuseritest, kelle šansid ellu jääda on millegipärast suuremad kui kõigil teistel, olen ma väsinud ammu, ja film keskendub jaburalt palju tema soovile süütus kaotada, kuni tal veel võimalus on. Olgugi et poiss jahub muudkui nukralt kurbadest minevikusündmustest ja oma vanemate ükskõiksusest, ei teki tahtmist talle kaasa elada. Õnneks on kõrvalosadesse leitud lahedad näitlejad, kelle tööd ma huviga jälgin. Üht ülbet Porsche Boxsteriga ringi sõitvat ärimeest, kellest võib saada Dillfordi viimane lootus, mängib suurepärase draamasarja "Rescue Me" loonud Denis Leary ja põgus episoodiline roll on kõikide nohikute isal Patton Oswaltil. Ka Vanessa Hudgensi osalus ei tee paha, kuid film, misogüünne nagu see on, lihtsalt objektiveerib teda.

Tjah, kas see alažanre radikaalselt kombineeriv splätter just erilise loomingulisuse või kavalusega silma paistab, ent sel on paar muhedat üllatust varuks ja teostuselt kvaliteetsem kui oodata julgeks. Potentsiaalse tulevase kultusteosega muidugi tegemist pole, aga piinlikkust ka ei tekita. Minu jaoks sedalaadi absurdihõngulised õuduskomöödiad on nagu maiustused: mida vanemaks saan, seda vähem nad isu äratavad, aga kui ette satuvad, siis ei suuda ikkagi keelduda.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar