Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

laupäev, 9. jaanuar 2016

"He Never Died" (2015)

Müstilises musta huumoriga vürtsitatud õuduspõnevikus "He Never Died" astub alati cool Henry Rollins üles depressiooni käes kannatava Jackina, kes haruharva oma elutu välimusega üürikorterist lahkub, eelistades inimesi võimalikult palju vältida ja kulutades enamus ajast magamisele või telekavaatamisele. Ennast ülejäänud maailmast isoleerinud rõõmutu mehe ellu ilmuvad ühtäkki aga tütar, kelle olemasolust tal aimugi polnud, ja mõned tolgustest kurikaelad, kes tahavad temaga kangesti tüli kiskuda. Peagi saab selgeks, et Jacki näol pole tegemist tavalise inimesega, mis ei tule iseenesest suure üllatusena, sest nii poster kui isegi pealkiri ei varja filmis leiduvaid üleloomulikku elemente.

Punkbändi Black Flag lauljana alustanud Henry Rollinsi pikaajalise austajana ei saanud ma "He Never Diesi" vaatamata jätta, seda enam et ta niisugustes autorifilmides üldiselt peaosa ei mängi. Isiklikult seostan Rollinsit muidugi enim tema värvikate lavaesinemiste või niinimetatud loengutega, mille käigus jagab mees intelligentseid mõtteid maailma kohta (ütlemata mõjuv on näiteks üks ta kõne sõja teemal), aga peamiselt tänu kangele välimusele on ta silmapaistev ka filmides, eriti märulites.

Siinkohal ei saa jätta mainimata, et kui talle ükskord jokkis peaga e-maili saatsin, sain temalt kõigest mõne tunniga vastuse — lahe, et inimene vaevub fännidega vahetult suhtlema. Pole üllatav, et mõte "He Never Dies'is" mängimisest Rollinsi jaoks atraktiivne oli, sest vähemalt nooremana oli tüüp ka ise parajalt küüniline, antisotsiaalne ja masendunud.

Kunagine punkar sobib raskemeelse antikangelase Jacki ossa ideaalselt, ent paraku muutub tema tuim monotoonne osatäitmine ruttu väsitavaks, nagu ka värvitu tühi maailm ta ümber. Ja film ise, olgugi et värskendavalt nihilistlik ja morbiidne, ei oska teoorias intrigeeriva ideega suurt midagi asjalikku peale hakata, tekitades lõpuks lihtsalt üksjagu nõutust. Kas varjude ja verejanu maailmas ekslev Jack peaks olema vastumeelne või sümpaatne kuju? Kas tegemist komöödia, draama, õudusfilmi või hoopis millegi muuga? Niisugustest žanriliselt määratlematutest, hooletult laveerivatest teostest jääb tavaliselt ebakindel mulje ja "He Never Dies" pole erand. Kogu film, hingetu ja loid, näikse olevat sündinud mingi tigeda alkohoolikust misantroobi varahommikusest nägemusest.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar