Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

kolmapäev, 20. jaanuar 2016

"Irrational Man" (2015)

"I was teetering on the brink of some kind of breakdown, unable to deal with my feelings of anger, frustration, futility. They say that drowning is a painless way to go." Selliseid mõtteid mõlgutab Woody Alleni "Irrational Mani" keskmes olev ahastuses filosoofiaprofessor Abe, rüübates samal ajal ustavast plaskust viskit ja seirates rahutut merd. Ei tahaks Alleni teost trivialiseerida, aga kui sa ei tunne tungivat vajadust saada osa filmist, kus endale silmatorkava õllekõhu ette joonud apaatne küünik muudkui filosoofiast jahvatab, pole patt "Irrational Man" heaga vaatamata jätta, sest see võib tekitada sama palju ängistust kui Abe'is tekitab elamine.

Suurema Alleni fänni jaoks mõjub film parimal juhul vaid lõõgastavalt, sest lõppude lõpuks jääb küllaltki segaseks, mida möödunud aasta lõpus 80-aastaseks saanud kineast jantliku draamaga taotleb. Eks see ole eeldatavasti ka põhjus, miks Alleni hittide "Midnight in Paris" ja "Blue Jasmine" kõrval see nii vähe suminat tekitas. Kui sisimas sügavalt piinlev Abe, kelle osa Joaquin Phoenix muide ideaalselt mängima sobib, oma tumeduses ja intellektuaalsuses veel mingil määral intrigeeriv karakter on, siis temast sisse võetud tudengi Jilli (Emma Stone), kohta sama öelda ei saa — ennast alkohoolikust õpetaja külge kleepiv näitsik on nii ilmetu, et keelatud suhte arenemist nende vahel pole lihtsalt huvitav jälgida.

Vabandust, aga kaldun arvama, et Allen on Stone'i armunud ja teda motiveeris Jilli tegelast looma soov punapäise näitlejatariga uuesti töötada. Lugu võtab omapärase pöörde, kui Abe'il kui irratsionaalsel mehel tekib mõte sooritada täiuslik mõrv. Olles tema silmis surma vääriva ebaõiglase kohtuniku tsüaniidiga mürgitanud, hakkab mees elust jälle rõõmu tundma, sest arvab, et on maailmale head teinud, ent Abe'iga selleks hetkeks lähedaseks saanud ja oma ea kohta erakordselt tragi Jill hakkab meest kahtlustama ning tõde ähvardab peagi täielikult päevavalgele tulla. Paraku tekitab pentsik mõrvaafäär lihtsalt nõutust ja ega suurt hoolima hakkagi, milline on Abe'i lõplik saatus. Kaasa ei aita ruttu tüütuks muutuv jazzmuusika, mida Allen kasutaks justkui vahendina, et muidu morbiidse sisuga draama mõjuks hoopis võimalikult koomilisena.

Lõpuks jääbki arusaamatuks, kas filmi tuleks võtta draama või komöödiana. Nii Joaquin Phoenix kui Emma Stone on peaosades iseenesest sümpaatsed ja meisterlik filigraanne dialoog tõestab, et Woody Alleni sulg on endiselt terav, kuid midagi nii väheütlevat ning lahjat poleks ma oodata osanud.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar