Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

neljapäev, 14. jaanuar 2016

Kümme kohutavat filmi aastast 2015

Kuidas saaksin ma jätta kasutamata võimaluse tuua eraldi välja viletsaimad "filmid" aastast 2015? Siin nad on! Järjekord on täiesti juhuslik, aga garanteerin, et kõik järgnevad kümme filmi tekitasid tahtmise ennast jõkke uputada.

1. "Taken 3" (Arvustus)

Liam Neesonist lugu pidava inimese ja suure "Takeni" fännina olen ma eriliselt nördinud, kuivõrd kõlbmatud (ja lastesõbralikud) järjed üllatushitiks osutunud märulile toodeti, ja kuigi kriminaalvastutusele tuleks selle eest võtta eeskätt lavastaja, tuleks hukka mõista ka mõningaid teisi asjaosalisi. Näiteks Forest Whitaker mängib "Taken 3's" Millsi jahtiva politseiuurija Dotzleri rolli nii nürilt, et kui mees vahepeal kellelegi helistamiseks telefoni võtab või saiakest haukab, tundub see kõige erutavama sündmusena üldse... Pidades jälle silmas, kuivõrd kaootilised näevad välja Megatoni lavastatud märulistseenid, on need hetked filmis ka enam-vähem ainsad, kus ekraanil toimuvast üldse midagi aru saada on.

2. "Wild Card" (Arvustus)

Kuigi Statham on näitlejana muutunud selgelt mitmekülgsemaks, ei sobi ta tõesti Wildi rolli, sest mees kulutab rohkem aega blackjacki mängimisele ning Cyrusega napsutamisele kui rusikatega vehkimisele, mis peaks Stathami filmis olema prioriteediks. Ebamugavust tekitavad ka pentsik huumor (jõulumütsiga Statham, ha-haa...) ning filmis esinev misogüünia. Ägedalt stiliseeritud jõhkrad kaklusstseenid vihjavad, et kui "Wild Cardi" näol oleks tegemist tõupuhta märuliga, köidaks film kordades rohkem, eriti arvestades, et märulistseenide asemel ei pakuta midagi paeluvat.

3. "The Cobbler" (Arvustus)

Ausalt öeldes pole igas mõttes ebaloogilist "The Cobblerit" päriselt võimalik võrrelda ühegi teise autori loominguga. Kuigi film on kaudselt tähendusrikas ning pigem kummastavalt kentsakas kui täiesti kohutav, ei ole raske mõista, miks see kriitikuid nii kurjaks ajanud on: Thomas McCarthylt, kes teinud nii kõnekaid ja humanistlikke draamasid, ootaks midagi mõistlikumat kui palagani, mis meeleolu ja sisu poolest on sarnane unenäole, mida 40-kraadise palavikuga näha võib. Arvata on, et filmitegija ülim eesmärk oli teha sardooniline mõistulugu, aga tulemus on kohtlane ja arusaamatu. Kõnetada või naerutada suudab see vaid inimest, kes elab akendeta toas ja võtab kolm korda päevas tabletti.

4. "The Boy Next Door" (Arvustus)

Kuigi sündmustikus, mis näib olevat inspireeritud klassikust "Fatal Attraction" ja ei tohiks nüüdisajal kellelegi pinget pakkuda, on oma osa mängida nii seksil kui vägivallal, jätab see säästlikult tehtud põnevik nii turvalise ja tagasihoidliku mulje, et seda erootilise põnevikuna turustada on suisa ebaaus. Nüansirohke, ettearvamatu või isegi realistlik pole see ammugi — kui tegelased oleks põhjalikumalt lahti kirjutatud ja nende motiivid arusaadavamad, võiks filmi labasuse ja tobeduse suhtes ehk andestavam olla. Aktiivsemad telekavaatajad hakkavad linateosega lähiaastatel ilmselt palju kokku puutuma ja arvata võib, et ettenägelikumad neist on jõudnud selleks hetkeks kanalit vahetada, kui Jennifer Lopez ennast pesuväele võtab.

5. "Blackhat" (Arvustus)

Teema päevakajalisusest hoolimata on "Blackhat" mehaaniline ja raskesti jälgitav ega sisalda tagatipuks ainsatki köitvat situatsiooni või tegelast. Manni kurikuulsa stiili kaitseks võib öelda, et ohter käsikaamera ja lähiplaanide kasutamine (ühes Harry Gregson-Williams ja Atticus Rossi tumeda filmimuusikaga) toob siin natuke põnevust olukordadesse, mis paberil ei ole absoluutselt põnevad, aga see on igatahes kindel, et "Blackhat" näeb välja kümme korda odavam kui tegelikult on ning kui filmis ei figureeriks staare nagu Chris Hemsworth või Viola Davis, oleks keeruline keskmist inimest veenda, et tegemist ei ole televisiooni jaoks toodetud põnevikuga. Arvustus...

6. "Aloha" (Arvustus)

Kui Crowe'i iga varasema filmi puhul on näha, et mees tahtis käsitleda mõnd konkreetset teemat ja rääkida konkreetsete probleemidega inimestest, siis "Aloha" — võib-olla ainus siirupine romantikafilm üldse, kus tuleb juttu satelliitidest ja rakettidest — oleks kui suvalistest kasutamata jäänud ideedest kokku lapitud. Lõpuks ei õnnestu filmil öelda suurt midagi peale selle, et taevas on müstiline ja kaunis. Oscari nominentide osaluse põhjendab ilmselt režissööri hea maine, kuid pärast käesolevat dramöödiat teda enam nii usaldusväärseks pidada ei saa.

7. "Hot Pursuit" (Arvustus)

Igal aastal ilmub paar-kolm (või äkki oleks õigem öelda paarkümmend) suuremat Hollywoodi komöödiat, mis panevad kukalt kratsides imestama, kuidas on võimalik toota midagi nii neetult magedat. Arvatavasti sihilikult 2013. aasta menukit "The Heat" simuleeriv "Hot Pursuit", mis umbes sama naljakas kui rongiõnnetus ning tundub vähemalt neli tundi pikk, niisuguste hulka kuulubki — ainus asi, mis selle jahmatavalt vaimuvaese buddy cop movie puhul natuke naerma ajab, on stuudio otsus lasta nii häbiväärne komöödia ülemaailmselt kinodesse, sest käkid nagu "Hot Pursuit" peaksid minema otsejoones DVD'le ning seejärel momentaanselt unustushõlma vajuma.

8. "Self/less" (Arvustus)

Jampslik ja laisk "Self/less", mida stuudio reklaamib palju intelligentsema ning psühholoogilisema filmina kui see päriselt on, kuulub kahjuks eriliselt pettumuslike ulmepõnevike hulka, mis ei mõista suhteliselt ainulaadse kontseptsiooniga midagi tarka peale hakata. Pole midagi kurvemat kui kohata suure potentsiaaliga filmi, mis ei suvatse võtta viimast soodsast võimalusest olla paeluv ja eriline. Selle asemel, et tõstatada huvitavaid küsimusi surelikkuse, teadvuse ja inimlikkuse teemal ning publikut vaimselt stimuleerida, püüab "Self/less" meelt lahutada hoopis arutute tagaajamistega ja kaklustega, nii et see lihtsameelne film tüssab kõiki vaatajaid, kes asuvad seda vaatama lootuses, et tegemist radikaalse ja mõtterikka kaasaegse ulmekaga, kuhu kätketud ideed võiks vabalt pärineda Philip K. Dickilt.

9. "I Spit on Your Grave 3" (Arvustus)

Kui sulle meeldib näha, kuidas kiimaseid perverte poolteist tundi järjest jõhkralt karistatatakse (näiteks kastreerimise teel), siis ""I Spit on Your Grave 3" on igal juhul film, mida vaadata — nii naeruväärselt külmaverelisi ja nihilistlikke õudukaid kohtab nüüdisajal harva. Olles mitte kunagi selle seeria suhtes poolehoidlik olnud, ei leidnud ma suurt midagi põnevat ka armetult vaimuvaesest kolmandast osast. Lähiaastatel on välja tulnud nõnda palju intelligentseid ja originaalseid õudusfilme, et niisugune punnitatult sadistlik ja morn tükk rämpsu tundub lihtsalt raiskamisena.

10. "San Andreas" (Arvustus)

Ilmselt ei tule kellelegi üllatusena, et nii lugu kui tegelased on "San Andreases" äärmiselt hõredad, aga piisavalt kõrgetasemelised pole isegi uhked visuaalefektid, millega film muidugi julgelt suurustleb ja mis peaks olema selle peamiseks (et mitte öelda ainsaks) reaalseks väärtuseks. Sarnaselt enam-vähem kõigile keskpärastele Hollywoodi suvefilmidele sooritab "San Andreas" ka igasugu teisi tuttavaid patte: product placementi on jõledalt palju (kõigist karastusjookidest eelistavad tegelased just Pepsit!) ja filmis pole ühtegi olulist naistegelast, kes poleks rinnakas tots, kelle meiki 9.5 palli Mercalli skaalal rikkuda ei suudagi.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar