Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

laupäev, 23. jaanuar 2016

"Martyrs" (2015)

Saan aru, et vändata uusversioon ühest parimast selle sajandi õudusfilmist pidi olema tõsine väljakutse (mitte et see üldse hea idee olnuks), aga kas tõesti poleks saanud paremini? Jah, minu arvates on 2008. aastal valminud Prantsuse õõvafilm "Martyrs" täiesti fantastiline, aga käesoleva remake'i teinud Kevin ja Michael Goetz ei pruugi seda teadagi, sest kahtlen tõsiselt, et nad seda üldse vaatasid — käesolevat uusversiooni vaatama asudes jäi kohe mulje, et mõni sõber kirjeldas neile umbkaudselt tolle sisu ja sellest vennad lähtusidki. Tõsi, Goetzid (kelle debüüt "Scenic Route" mulle muuseas meeldis), on selgelt kõrva taha pannud, et "Martyrs" oli šokeerivalt võigas linateos, sest julma piinamist on uusversiooniski rohkem kui rubla eest, aga kuhu jäid Pascar Laugieri filmi intensiivsus, sügavus, valu, trööstitus, kurbus, need suured filosoofilised ja eksistentsiaalsed küsimused?

Kui jõhker eksplitsiitne vägivald välja arvata, pole "Martyrsi" ingliskeelses versioonis suurt midagi, mis radikaalse 2008. aasta originaali nii meeldejäävaks tegid. Seda vapustavat tunnet, et lähed Anna ja Lucie'ga põrgulikule teekonnale ning naased sellelt teekonnalt kurnatuna ja ehmununa, aga sügavalt liigutatuna, ei tekita ilmetu ja märgatavalt odav uusversioon ammugi. Ega ma loota julgenudki, et uus "Martyrs" midagi reaalselt väärt on, sest kvaliteetsete õudukate Ameerika uusversioonid ongi reeglina viletsad, ja ma oleksin tõepoolest pidanud selle lihtsalt vaatamata jätma, kuid uudishimu sai minust kahjuks võitu. "Martyrs" on üks parimaid näiteid halvast uusversioonist: see on originaali lahjem ja pealiskaudsem jäljendus, millel pole midagi asjalikku või väärtuslikku juurde lisada. Kõige kurvem on, et film toodeti eesmärgiga tuua Pascal Laugieri brutaalne lugu subtiitrite suhtes allergilise USA publikuni, aga näib ebatõenäoline, et keegi selle olemasolu lõpuks üldse tähele paneb.
2008. aasta filmi on kultusfilmide asjatundja John Kenneth Muir oma suurepärases blogis väga ilusti kokku võtnud:

The human lot, perhaps, is to suffer. And what, finally, comes from suffering?
Is there a point where suffering is so complete and total that it gives way to something else, to something transcendental, something beyond the human capacity to see or understand? These are the key questions in Martyrs (2008), a brilliant horror film that uses its extreme violence to consider the human equation, and the human tolerance to pain and suffering.
One driving and fascinating question about suffering, raised in the film, asks if suffering brings us closer to God, or at least seeing God. For a horror movie to be truly classic, truly great, there must be a point about the violence featured, there must be a reason for it. Martyrs takes its lead character through the ringer, but the violence suffered by that character ultimately means something for the audience beyond mere rubber-necking or gawking. We are asked to consider the idea that only when we face pain, death, and suffering, are we truly in touch with “life.” One can reject or accept that notion, but one can’t argue that the violence in Martyrs is gratuitous or unnecessary.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar