Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

reede, 15. jaanuar 2016

"Me and Earl and the Dying Girl" (2015)

Mullusel Sundance'i filmifestivalil erakordselt sooja vastuvõtu osaliseks saanud huumoriküllane draama "Me and Earl and the Dying Girl" tekitas minus vastakaid tundeid. Esiteks: ükskõik kui nutikas, helge või hoopis traagiline see ka poleks, paneb mind haigutama iga draama, mis räägib võitlusest vähiga — antud teemat, tundub mulle, on käsitletud juba vähemalt miljonis filmis, nii et see näib justkui täielikult ammendunud olevat. Teiseks: viimasel ajal kohtab liiga palju filme, mille autor on selle asemel, et katsuda olla originaalne, pidanud targemaks lihtsalt matkida Wes Andersoni distinktiivset stiili. Saan aru, et Andersoni näol on tegemist parajalt innovaatilise kineastiga ja kiusatus teda jäljendada on kerge tekkima, aga iga kord, kui järjekordselt märkan, et teda püütud peenelt plagieerida, kipub see ärritama.

Kuna režissöör Alfonso Gomez-Rejon võttis filmi tehes Andersonilt selgelt eeskuju ning lugu leukeemiat põdevast surevast tütarlapsest räägib (kui pealkiri seda juba mingil põhjusel ei reetnud), ei vaimustanud see koloriitne kibemagus dramöödia mind meeletult, aga piisavalt nupukaks, armsaks ning ka liigutavaks see siiski osutus, et meelitada. Kirglik filmisõber lõbustub kindlasti enim tõsiasjast, et mainitud vähihaige tüdrukuga sõbrunev koolipoiss Greg ja tema semu Earl väntavad andekaid amatöörfilme, mis kujutavad endast kuulsate klassikaliste filmide odavaid paroodiaid. Naeru pugistama panid mind ainuüksi nende pealkirjad, sh "A Sockwork Orange", "A Box O' Lips, Wow", "Pooping Tom" (mu isiklik lemmik) jpt. Mitte kestma jääma määratud sõprussuhe surmahaige tütarlapsega annab Gregile muidugi tõuke teha valmis oma isiklikuim ja sügavaim film seni.

Pidades silmas, kui palju tuttavlikku on nii loo kui teostuse juures, väärib "Me and Earl and the Dying Girli" puhul äramärkimist, et see nii nõtkelt hallist massist eristuda suudab, ilma et tunduks seejuures vastikult pretensioonikas või ülbe. Sain taas kinnitust, et vahel ei vaja üks leebe draama enamat kui lennukat terast dialoogi ja lõbusaid isevärki tegelaskujusid, et südant võita (eriliselt muhe on siin Gregi maailmakinost ja pentsikutest eksootilistest roogadest vaimustuv isa). Kuigi see siiras väike indie ei pruugi just sügavat mälestust jätta, õnnestub sel muretult naerutada ja puudutada.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar