Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

pühapäev, 10. jaanuar 2016

"Pan" (2015)

Edev koguperefilm "Pan" annab võimaluse teha kahetunnine rännak värvikirevasse võlumaailma, kus oma osa mängida ahnetel mereröövlitel, suursugustel lendavatel laevadel, haldjatel ja mõistagi 12-aastasel poisil, kellest saab Peeter Paan. Kirjanik J. M. Barrie sulest pärinev tegelane ei tohiks kellelegi võõras olla, sest aastakümnete jooksul on lennata mõistev poiss filmilinal palju seigelnud. "Pan'i" eripära seisneb selles, et film jutustab Barrie loodud ikoonilise tegelase saamisloo, paljastades, et Peeter Paan oli Eikunagimaale sattumise eel tavaline orb. Niisiis on "Pan" kõigi just orbudekodus näitamiseks sobivate filmide isa (jah, see on mu jaoks eraldi kategooria). Pole just üllatav, et režissööriks valiti mainekas Joe Wright, sest viimane on varasemalt teinud klassikalistel romaanidel põhinevaid ajastudraamasid, kus palju rõhku pandud kostüümidele ja muusikale. Kuigi "Pan'is" kohtab silmapaistvaid stseene, mis annavad märku tema heast stiilitunnetusest, mõjub antud spektaakelgi järjekordse kalli, ent läbini kahvatu Hollywoodi tootena, mida kauaks meenutama ei jää. Jah, avar ja pitoreskne Eikunagimaa on imestusväärne ning suure osa narratiivist moodustavad lennukad, sageli liiga pikakski venivad action-stseenid, mis ei luba vaatajal unne vajuda, ent kogu oma ekstravagantsuse juures ei suuda "Pan" pakkuda seda, mida niisugune südamlik fantaasiaküllane koguperefilm kindlasti pakkuma peaks: võimsaid emotsioone.

Nii pealetükkivalt ambitsioonikas kui see ka poleks, ei tundu "Pan" legendaarsete kirjandusklassikasse kuuluvate tegelaskujude vääriline. Vähemasti Peterit mängiv Levi Miller, kes vähesele kogemusele ja noorele eale vaatamata orienteerub selles efektirohkes virvarris täiesti muretult, äratab üllatavalt palju sümpaatiat ja tekitab ruttu tahtmise suure segase seikluse keskmes olevale poisiklutile kergelt kaasa elada.

Näitlejaist väärib enim äramärkimist aga mõrvarlikku mereröövlit Musthabet mängiv Hugh Jackman, kes kentsaka väljanägemise pärast pea äratundmatu on. Ma ei tea, kas asi selles, et Jackmani päris sellisel kujul enne näha saanud pole, ent tundsin tähelepanu süvenevat, kui ta ekraanile ilmus (reeglina selleks, et alustada järjekordset meeletut mõõgavõitlust). Kuigi süžee on sedavõrd õhuke, et selle mõne sõnaga kokku võtta saab, suudab "Pan" kohutada oma kaootilisuse ja korralagedusega. Vahepeal paneb see jälle lihtsalt kukalt kratsima (Nirvana hitt 'Smells Like Teen Spirit' pole ühes filmis veidramat kasutust leidnud). Ma ei pea rohkete väsitavate visuaalefektide raskuse all vaakuvat "Pan'i" fantaasiafilmina katastroofiliseks ega midagi — vahepeal on see oma energilisuses tõtt-öelda päris kaasahaaravgi —, ent Peeter Paani tegelasega saanuks hulga loomingulisemalt ümber käia. Warner Bros.'i ilmselge plaan panna alus uuele filmiseeriale paraku nurjus, sest rahaliselt saatis "Pan'i" täielik ebaedu.

P.S. Mul polnud aimugi, et Cara Delevingne'il, keda ma absoluutselt ei seedi, on filmis episoodiline roll — nimelt mängib kõvasti peksa saanud kassi ilmega tütarlaps siin mitte ainult ühte, vaid lausa mitut maagilist merineitsit. Kui sõbrale ütlesin, et vaatamise käigus selline hirmus üllatus osaks sai, arvas ta, et mulle "tehti Carat".

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar