Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

esmaspäev, 25. jaanuar 2016

"Regression" (2015)

"Starting in 1980, accounts began to surface of satanic rituals being practiced in the U.S.. Panic and suspicion spread across many communities. This film is inspired by true events."

Niisuguse sissejuhatava tekstiga algab "Regression", hispaanlasest filmitegija Alejandro Amenábari käe all valminud mõistatuslik psühholoogiline õuduspõnevik alati sümpaatse Ethan Hawke'iga peaosas. Mul on igatahes hää meel, et Hawke kui suhteliselt palju tähelepanu ja seejuures tervelt kaks Oscari nominatsiooni pälvinud näitleja ei karda endiselt osaleda aktiivselt niisugustes süngetes žanrifilmides. Ja Amenábar, olles varasemalt paar õudusfilmi teinud (sh maitsekas traditsiooniline tondilugu "The Others"), tunneb žanri hästi.

See peegeldub ka "Regressionist", millel satanismi-teemalise depressiivse politseifilmina on sobivalt tume pahaendeline atmosfäär; see on üks sellistest psühhothrilleritest, kus on vähe värvi-rõõmu ning ohtralt intensiivset ärevat instrumentaalmuusikat, nagu keegi võiks iga hetk kirve kuklasse saada. Vean kihla, et Amenábar kuulas filmi tehes ainult black metalit. Hawke kehastab siin väsinud uurijat Bruce Kennerit, kes püüab 1990. aasta Minnesotas välja selgitada, kas oma teismelise tütre seksuaalses kuritarvitamises süüdistatav mees, kellel enda sõnul tegudest ainsatki mälestust pole, ka reaalselt süüdi on või ajab tütar hoopis pada. Põhimõtteliselt hämaras kummituslinnas elav Bruce teeb uurimise käigus aina jahmatavaid avastusi. Nagu sissejuhatav tekst vihjab, tuleb ruttu ilmsiks, et niigi sünge juhtum on seotud salapäraste saatanlike rituaalide, kultuste, ohverduste, musta maagiaga.
Kipun seda ehk liiga paljude põnevike kohta ütlema, aga lausa häirivalt sisutihe ja läbini rõõmutu "Regression" tekitab ebamugava tunde, nagu vaataksid mõne morbiidse politseisarja pilootosa. Stsenarist ja režissöör Amenábar on liialt huvitatud sellest, millal õnnestub hingetutel võmmidel jõuda järgmise suure paljastuseni. Vaataja jälle tunneb, et tahaks neid tegelasi rohkem tundma saada, selle asemel et jälgida neid erinevaid isikuid monotoonselt üle kuulamas. Bruce võiks loo kulgedes rohkem areneda, selle asemel et kõndida, diktofon peos, ühest kõledast ruumist teise ilmega, nagu ta oleks äsja kasiinos palga maha mänginud.

Kuna osatäitjate seas nii David Thewlis kui Emma Watson, kes kehastasid Harry Potteri filmides vastavalt Hermione Grangerit ja Lupinit, ning dialoogis esineb sõnu nagu "nõid" või "maagia", mõtlesin muidugi korduvalt kuulsa võluripoisi seiklustele. Kummaline, et Ethan Hawke'i asemel Ralph Fiennes peaosas pole! Kuna Amenábar kuulub esileküündivate talendikate Hispaania filmitegijate hulka, ei tule ilmselt üllatusena, et "Regression" on päris omapärase tonaalsusega, hetkiti üllatavalt kõhe ja teema intrigeerib (soovitan seda mingil põhjusel satanismist huvituvale nooremale vennale), aga püüdes pakkuda midagi nii õudukate, krimkade kui psühholoogiliste draamade austajaile, ei suuda see lõpuks kedagi täielikult rahuldada.

Mõne aja pärast läheb mul regressiooniteraapiat vaja, et filmi meelde tuletada.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar