Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

teisipäev, 19. jaanuar 2016

"Robin Hood: Prince of Thieves" (1991) / "Taylor Swift: The 1989 World Tour Live" (2015) / "Dredd" (2012)

"Robin Hood: Prince of Thieves" (1991)

Ükski Robin Hoodist jutustav film pole osutunud sama edukaks kui (kaks päeva enne mu sündi välja tulnud) "Prince of Thieves", kus legendaarset lindpriid mängib Kevin Costner. Põhjus, miks suure-eelarvelist seiklusfilmi vaadata otsustasin, on tegelikult loogiline: see juhtub olema ka üks kuulsamaid teoseid, kus astub üles Alan Rickman, meie seast hiljuti lahkunud armastatud inglise näitleja. Viimase osalus on nagunii ütlemata hea ettekääne tobedavõitu filmi vaatamiseks, sest Rickman mõistis alati meeldejäävalt mängida tumedaid õelaid tegelasi, ja "Prince of Thieves'is" on mees nimelt Nottinghami šerifi, Robin Hoodi ohtlikuima vaenlase rollis. Peale Rickmani lõbusa osatäitmise, Michael Kameni sobivalt lennuka muusika ning Kevin Costneri imekauni soengu ei leidnud filmist suurt midagi tõeliselt silmapaistvat, aga üle keskmise ajaviiteline see on. Vähemalt osadesse on leitud ideaalsed näitlejad, sest Costneri vaieldamatu karisma vastandub mõnusasti Rickmani süngusele. Samas ei saa öelda, et kumbki tegelane huvitavalt kirjutatud oleks või nende raevukad kokkupõrked väga meeli erutaks, rääkimata stseenidest, kus Robin niisama mõõgaga vehib, Mariani moosib või hobusel ratsutab. Tõtt-öelda jäigi mulle arusaamatuks, kas tegemist rohkem mudilastele või täiskasvanutele mõeldud filmiga, sest ühest küljest leidub siin tublisti vägivalda, aga teisest küljest on see vahepeal piinlikult lapsik. Totravõitu dialoog on tõtt-öelda peamiseks kitsaskohaks. Rickman sai kõige kentsakamat teksti: "Cancel the kitchen scraps for lepers and orphans! No more merciful beheadings. And call off Christmas!"

"Taylor Swift: The 1989 World Tour Live" (2015)

Taylor Swift pole muutunud imestusväärselt enesekindlaks mitte kõigest laulukirjutajana, vaid ka esinejana — sellisele järeldusele viis mind käesolev kontsertfilm, mis pakub võimalust näha täies ulatuses kontserti, mille andis Swift eelmisel novembril Sydneys Austraalias. Kuna ma pole kleenukese superstaari uusima albumi, peadpööritavalt eduka 1989 tohutu suur fänn (pean seda nauditavaks popalbumiks, aga mitte suurepäraseks Taylor Swifti albumiks, kui see loogiliselt kõlab), tegi mind kartlikuks teadmine, et ta esitab kontserdil vaid uusi laule, aga üllatusin mõistes, kui rabavad need sellisel kujul olla võivad. Eriliselt tähelepanuväärseks osutus oma täielikus unenäolisuses ja sensuaalsuses "Wildest Dreams" — laul, millest albumit kuulates absoluutselt ei hoolinud, ent nähes laululindu seda mitmekümne tuhande telefoniga lehvitava inimese ees klaveril esitamas, olin üsnagi pahviks löödud. Swifti enesekindlust peegeldab vast rohkem see, kui ekstravagantselt ta tempokamaid lugusid esitades nüüd laval liigub, aga nagu mainitud "Wildest Dreams" tõestab, ei ole rohket ettevalmistust nõudev lavashow vajalikki. Fännile kohustuslik kontsertfilm.

"Dredd" (2012)

(*kordus*) Kuigi ma pole tuttav selle aluseks olevate koomiksitega, oli "Dredd" film, millesse armusin juba enne selle kinodesse jõudmist. Ta oli nagu tüdruk, keda lähemalt tundma õppida soovid, kuigi oled teda teadnud vaid minuti — miski tema juures tundus täiesti õige. Ja, jumal tänatud, ma ei pidanud "Dreddis" pettuma. Nii stiilipuhtaid ja omanäolisi ulmemäruleid kohtab tänapäeval haruharva. Kõik "Dreddi" puhul on hullupööra lahe, olgu selleks ohtlikest kurjategijatest pulbitsev Mega-City One, seal korda kaitsev lakooniline seadusesilm Dredd, viimase uueks partneriks määratud kollanokk Anderson, kõrghoone Peach Trees üle kontrolli omav psühhopaatne Ma-Ma, rajud tulevahetused või Paul Leonard-Morgani lakkamatu tume elektrooniline muusika. Mulle avaldab muljet, et kuigi mossitav ment Dredd ei võta filmi vältel kiivrit kordagi peast ja me tema kohta suurt midagi teada ei saa, mõjub see tegelane nii pagana paeluvalt. Ta on omamoodi mõistatus selline. Mind kurvastab, et lootus temaga uuesti kohtuda peaaegu olematu on. Fännid on juba aastaid järge nõudnud, ent filmil ei läinud piisavalt hästi, et teise osa väntamine oleks põhjendatud. Samas täiesti mõttetud komöödiad nagu "Ride Along" saavad aastaga järje. Sarnaselt Dreddile ajab nii meeletu ebaõiglus mind lihtsalt marru. "Negotiation's over. Sentence is death."

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar