Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

pühapäev, 24. jaanuar 2016

Suur "Salatoimikute" maraton: S01E03 — "Squeeze"

Hooaeg 1, osa 3: "Squeeze"
★★★★★★★★★

"The X-Filesi" kõige esimest eraldiseisvat või nn monster of the week episoodi mäletab kindlasti igaüks, kes juhtus seda lapsena televusserist nägema. Eks igaüks tunne vähemal või rohkemal määral hirmu, et keegi võib koju sisse tungida ja midagi halba teha, nii et inimese kujuga olend, kellel on erakordne võime pressida ennast tervenisti läbi äärmiselt kitsastest kohtadest, kuhu tavalise inimese käsigi mahtuda ei pruugi, ja nii hõlpsasti su majja tungida, äratab tahes-tahtmata õudu. Ja kõnealuse olendi kiskjalikkus on omaette teema — kui ma peaksin valima "The X-Filesis" figureerinud peletised, kelle ohvriks ma langeda ei tahaks, kuuluks Eugene Victor Tooms nende hulka (ühes väärastunud vendadega skandaalsest episoodist "Home" ja loomulikult Flukemaniga). Pole ime, et Toomsist hiljem veel üks episood tehti (hüperelastne mõrtsukas näitas jälle nägu esimese hooaja lõpus). Nii palju kui ma monster of the week osi aastate jooksul näinud olen, võin nimetada "Squeeze'i" üheks efektsemaks nende seast. Tegemist muide esimese osaga, mille kirjutasid tandemis James Wong ja Glen Morgan, kelle sulest pärinevad mitmed meeldejäävad "The X-Filesi" osad, sh mainitud "Home". Mulderil ja Scullyl õnnestub Tooms tänu pimedale õnnele päris ruttu arreteerida, aga paraku läbib ta edukalt valedetektori testi ja pääseb vabadusse, jätkates koheselt tapatööd. Lahe, et Toomsil dialoogi on, sest Doug Hutchinson on väärt näitleja.
Mis Mulderit puudutab: mulle meeldib kangesti stseen, kus Mulder saab tuttavaks teise FBI agendiga, kes sama juhtumit uurib. Viimane pilkab kohe tema huvi roheliste mehikeste vastu ja Mulder hakkab seepeale seletama, miks tegelikult on õigem öelda "hallid mehikesed". No rõõm näha, et Mulder võtab ennast tõsiselt ega hooli põrmugi sellest, mida kolleegid arvavad tema kinnisidee kohta, et maaväline elu eksisteerib. Pealegi, kui agendil ei tekiks kõikvõimalikke hullumeelseid ideid, ei viiks uurimine antud episoodiski suurt kuhugi, sest ainult temale saab mõttesse tulla, et salakaval roimar, keda leida üritatakse, omab üleloomulikke võimeid ja polegi inimene (aga ka mitte tulnukas). Tähelepanelik nagu ta on, leiab Mulder süüdlase iseäraliku kujuga sõrmejälje, mis viib avastuseni, et ühelt ärimehelt maksa võtnud tapja võib olla tegutsenud juba sada aastat. Mis on veel üks Toomsi õudustäratavatest omadustest — minu jaoks on sellised kõigist kauem elanud "ürgsed" kujud kuidagi kõhedad. Vahepeal saab näha, kui raske Mulderi töö olla võib, kui peab oma ulmelisi teooriaid ette kandma teistele FBI agentidele peale Scully — no katsu sa kiilanevaid uurijaid veenda, et kahtlusalune on sada aastat vana, kuigi välimuse järgi peaks olema kahekümnendates. Scully ei pruugi Mulderi ideid tõsiselt võtta, aga vähemalt kuulab need ära ja kaalub neid. Ja astub tema eest ühel hetkel isegi julgelt välja.

"What if Tooms is some sort of 20th-century genetic mutant?"

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar