Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

teisipäev, 12. jaanuar 2016

"The Intern" (2015)

Mis sa kostad, austatud Robert De Nirol õnnestus vahelduseks osaleda filmis, mis ei tekitagi tahtmist piinlikkusest silmi peast torgata. Hästi, ta on lähiajal mitmes korralikus filmides üles astunud (nagu näiteks Jennifer Lawrence'ile äsja Kuldgloobuse toonud "Joy"), aga keegi ei saa eitada, et staažika näitleja karjäär on juba aastaid madalseisus olnud ning jaanuari lõpus kinodesse saabuva vulgaarse komöödia "Dirty Grandpa" treiler annab mõista, et edaspidigi saame näha teda täielikes õudukates ennast häbistamas.

"The Intern" pole kellegi meistriteos, aga aeg-ajalt kuluvad marjaks ära viisakad ja pretensioonitud komöödiad, mis kedagi ei solva ja natukeseks tuju tõstavad. Režissöör Nancy Meyers on sedalaadi filme teinud ammu ja sel alal omaette meister. "The Internis" kehastab kahekordne Oscari-võitja 70aastast Beni, kel nii kõrge ea kohta kahtlaselt palju elujõudu. Igavlev pensionär otsustab kandideerida interniks firmas About the Fit, mis tegeleb rõivaste müümisega interneti teel. Kui Benist saab firma tööka tegevjuhi Jules Ostini alluv, läheb mehel viimase poolehoiu võitmiseks veidi aega, kuid pikapeale saavad nad lähedasemaks kui kumbki oleks arvata osanud.

Eks "The Intern" kisu vahepeal liialt siirupiseks, ent komöödia teevad ütlemata meeldivaks seda läbiv positiivsus ning Beni ja Julesi järk-järgult südamlikumaks muutuv sõprussuhe, mis ei arene loomulikult millekski enamaks, sest Ben on naisest ometigi poole vanem ja viimasel on nagunii abikaasa olemas. Väärikast elukogenud vanapapist, kellele ükski ülesanne kolleegide üllatuseks üle jõu ei käi, saab ruttu Julesi peamine usaldusisik, suisa isafiguur. Ühtäkki on närveerima kippuv tööloom sattunud armastusväärse mehe otsa, kes talle vajadusel alati tuge ja hüva nõu pakub.

Kiiduväärne on, et penskarite üle irvitamise asemel võtab film hoopis positiivse seisukoha, et neid ei maksa alahinnata. Ben pole mõni seniilne viletsa lühimäluga toi, kes peab tualetti minema jooksusammul ning laua tagant tõustes oiates selga masseerib, vaid arukas, reibas ja abivalmis härra, kel õnnestub muretult töökaaslaste lugupidamine võita, sest tal jätkub sedavõrd palju kogemust-pealehakkamist. Ühtlasi näitab film üles palju lugupidamist Julesi-suguste end jäägitult tööle pühendanud karjäärinaiste ja niinimetatud koduste isade vastu (mida on Julesi abikaasa).

De Niro sõbralik, aga ka kergelt kelmikas naeratus teeb paratamatult seest soojaks nagu kuum iiri kohv — ei mäletagi, millal näitleja viimati nii karismaatiliselt mõjus. Tema ja tüüpiliselt võluva Anne Hathaway koosmäng on üle ootuste nauditav. Moosipallistki magusam "The Intern" pole film, mis olulisi auhindu võidaks, ent vahel on lust kohata selliseid elujaatavaid sooje filme tublidest-tragidest inimestest. See tõstab tuju, pakub veidi mõtteainet ja paneb vahelduseks tundma, et vahest polegi vanadus nii vastik kui mõnikord tundub.

1 kommentaar: