Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

laupäev, 30. jaanuar 2016

"The Reflecting Skin" (1990) / "Millennium" (1989) / "Skyscraper" (1996)

"The Reflecting Skin" (1990)

Omal ajal palju poleemikat tekitanud "The Reflecting Skin" on paljunõudlik kultusteos, mille suhtes ei saa täiesti ükskõikseks jääda — sa oled filmist kas sügavalt lummatud või vihkad iga minutit sellest... aga minu meelest ei tohiks keegi kosta, et see pole eriline. Tegemist erakordselt kummastava ja nägemusliku õudusdraamaga, mille jõulist salapära on raske sõnadesse panna. See frustreerib ilmselt vaatajat, kes nõuab selget sidusat narratiivi, aga kui sind kütkestavadki seletamatud filmid, mis jäävad meelde ennekõike selle poolest, kui ehmatavalt veidrad või häirivad nad on (nagu näiteks Lynchi teosed), tasub "The Reflecting Skinile" võimalus anda. Mulle jättis see vist isegi sügavama mulje kui Malicki "Days of Heaven", mis autor Philip Ridleyle selgelt suureks eeskujuks oli. Miski käesoleva filmi puhul ei tundu tõeline; see on nagu unenägu, millest ruttu ärgata tahad. Päris meistriteoseks ei nimetaks, kuid selle hüpnootilist, lausa hoomamatut maailma avastada on tänuväärne kogemus. Pole ammu midagi nii kurioosset ette sattunud, eriti õudusžanris.

"Millennium" (1989)

Ambitsioonikaim 80ndate b-film, mida üle tüki aja näinud. Sisu ümber jutustada on keeruline, ent kokkuvõtvalt võib antud ulmekat julgelt soovitada igaühele, kellele võiks põnevust pakkuda keerdkäike täis lugu, mis jutustab seletamatutest lennukatastroofidest, ajas rändamisest, tulevikust ning armastusest kahe inimese vahel, keda lahutab aeg. Madal eelarve paistab vahepeal küll välja: eriefektid, mida pole õnneks palju, on vildakad (avastseenis toimuv lennuõnnetus on vaat et naeruväärne) ning Shermani-nimelise roboti disain mõjub erilise maitsevääratusena. Mis aga kõige olulisem: film on ideeliselt päris unikaalne ning selle süda on õiges kohas. Kris Kristoffersoni ja Cheryl Laddi vahel on siin väga hea keemia. Iseenesest tegu ideaalse filmiga, millest uusversioon vändata, sest üllatavalt omapärast lugu poleks patt uuesti kinolinale tuua ja seda kaasaegsete vahendite abil.

"Skyscraper" (1996)

Küll on kohutavalt palju neid koletuid "Die Hardi" kloone. Kui "Die Hardis" püüdis kõrghoones hambuni relvastatud terroriste üle kavaldada paljasjalgne New Yorgi võmm, siis "Skyscraperis" langeb sama ülesanne rinnaka kopterijuhist blondiini õlgadele. Film on, nagu oodata võiks, lausa häirivalt idiootne, labane ja jabur päris mitmel põhjusel. Erilist vastumeelt tekitab mainitud totsi mängiv Anna Nicole Smith, kes nähtavasti juba tollal kangeid ravimeid nagu komme sõi, sest veel puisem ei saaks kaamera ees olla — mitte ühtegi repliiki ei suuda ta veenvalt esitada. Loomulikult ei puudu siit ka paar naeruväärselt imalat seksistseeni — me räägime ikkagi b-kategooria märulist, kus peaosatäitjaks arbuusisuuruste rindadega bimbo. Terroristide puhul tasub välja tuua, et nad on pärit kõikjalt üle terve maailma ja täielikud karikatuurid pealekauba (üheks tõsiseltvõetavamaks tegelaseks on prantslasest häkker ja tema näeb välja nagu Raiden filmist "Mortal Kombat"). Olen kindel, et ma pole varem näinud filmi, kus oleks nii suur hulk erinevast rahvusest tegelasi. Halb-halb-halb!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar