Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

reede, 29. jaanuar 2016

"Tremors 5: Bloodlines" (2015)

"Tremors", kus pärapõrgus asuvat Perfectioni linnakest ründavad pirakad maa-alused ussid, on õuduskomöödia, mida kindlasti näinud iga telekat vaadata armastav eestlane. Tegemist igati õnnestunud b-filmiga, mis naerutab, kisub kaasa ja on seejuures ajahambale üllatavalt hästi vastu pannud — kuigi mitukümmend aastat on möödas selle väljatulekust, ei tundu vähemalt mulle jätkuvalt, nagu see oleks hullult aegunud. Olgugi et sealt puudub esimeses osas säranud Kevin Bacon, läheb mulle väga korda ka televisiooni jaoks toodetud järg "Tremors II: Aftershocks", kolmas ja neljas osutusid aga paraku üsnagi vaimuvaeseteks ja enam kui korra pole ma suvatsenud neid vaadata.

Mullu, enam kui kümme aastat pärast neljanda osa väljatulekut, saabus "Tremors 5: Bloodlines", kus igas varasemas jaos (ja isegi lühikest aega kestnud "Tremorsi" telesarjas) üles astunud Michael Grossi mängitud militaristist macho Burt Gummer suundub tülikaid graboide jahtima Lõuna-Aafrikasse. Kartes, et "Bloodlines" võib alates kolmandast osast kuidagi viletsaks läinud seeria taseme mu jaoks veelgi madalamale viia, eelistasin sellest esialgu eemale hoida, nagu see oleks mädanema läinud juurikas, mille külmkapi tagumisest nurgast oma ehmatuseks avastada võid.

Kui asjalik, küsisin ma endalt, saab ikka olla viies jagu seerias, mis räägib liivaseid kakajunne meenutavatest elevandisuurustest maa-alustest monstrumitest? Ilmselt on asi selles, et ma ootasin kõige hullemat ega osanud ette näha, kui mõnus tunne saab olema taas Burtiga kohtuda, aga "Tremors 5: Bloodlines" osutus mingil määral nauditavaks, olgugi et see on pisut sihitu. Eesmärgipärane on vast õige sõna, mida filmi kohta kasutada. Mul ei tekkinud küll tunnet, et "see on see vana hea "Tremors"", aga film tõi meelde kõik antud seeria lahedad omadused: värvikad karismaatilised tegelaskujud, andekas huumor ning loomulikult eriilmelised elukad, kelle puhul põnev nii nende verejanu kui bioloogia.
Tõsi ta on, et kõnealustel elukatel oleks kordades rohkem jumet, kui nad oleks tehtud kummist ja mitte arvutiprogrammis, aga digitaalefektid on siin õnneks kõrgetasemelised, vähemalt koduseks tarbimiseks mõeldud b-filmi kohta. Ja siin on nad pagana suured ja hambulised — assblasterid meenutavad kangesti raptoreid (ühes stseenis tehakse seejuures selge austusavaldus "Jurassic Parkile")! Eksootilist tegevuspaika kasutatakse loominguliselt ära ning film üritab olla hirmsam kui eelmised "Tremorsi" osad, mis pole niivõrd õudsed, kuivõrd koomilised.

Ega "Tremors 5: Bloodlines" just hirmust püksi sittuma pane — selles võideldakse lõppude lõpuks elajatega, kes peeretavad tuld —, aga pisut tumedam käsitlus sobib seekord hästi. Burt, kes suundub surmavale safarile suure entusiasmiga, võiks vähem lollidesse olukordadesse sattuda (vahepeal on sõjakas relvamees sunnitud enda uriini jooma ja muutub ühe hetkega täielikuks karikatuuriks) ning mitte nii tahumatult käituda, aga graboididele üks-null tegemises on ta jätkuvalt kibe käsi. Ah, ma teen "Tremors 5" kohta vist liiga suuri sõnu. Vaevalt mul tekib kunagi tahtmine seda uuesti vaadata (erinevalt esimesest osast, mille panen suurima heameelega mängima vähemalt korra aastas), aga pooleteiseks tunniks pakkus piisavalt meelelahutust küll ega mõjunud kuidagi eemaletõukavalt nagu esialgu kartsin.

Minu jaoks oli boonuseks, et kõrvaltegelaste hulka kuuluvad veetlevad Aafrika neiud... tundub, et mulle on brown sugar meeldima hakanud. :)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar