Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

neljapäev, 11. veebruar 2016

"A War" (2015)

Tänavu parima võõrkeelse filmi Oscarile kandideeriv Taani draama "A War" ("Krigen") jutustab emotsionaalselt mõjuva laiahaardelise loo sõjast, vastutusest, tagajärgedest ning perekonnast. Soovituslik ka neile, kelles sõjafilmid oma koleduses vastumeelt tekitavad, sest kuigi "A War" antud žanrisse kahtlemata kuulub, pole siin liialdatud stseenidega, kus paaniliselt karjuvad mehed raevukalt automaatide-kahuritega tuld annavad — suur osa tegevusest toimub üldsegi Afganistanis teeniva sõjaväelase Claus Michael Pederseni kodumaal Taanis, kus meest igatsevad tema naine ja lapsed. Kui Pedersen järsku sõjapõrgust koju tagasi saadetakse, tabab ta kaasat šokk, kui saab teada, et vapper sõdur on sunnitud minema kohtu ette, sest tegi Afganistanis pingelises olukorras halva otsuse ning tõi sellega kaasa pea tosina süütu inimese surma.

Mulle avaldas muljet, et sõjadraama kohta on "A War" just euroopalikult rahulik, hoolikas ja arukas linateos, mis ei mõtiskle ainult selle üle, mida peavad läbi elama sõjatandrile saadetud mehepojad, vaid ka nende omaksed. Juba Eastwoodi vastuoluline "American Sniper" pani mind tundma, et sõjafilmid ei käsitle seda teemat küllalt, eelistades rohkem keskenduda sõdurite füüsilistele ja vaimsetele kannatustele sõjapõrgus. Minu meelest võiks Pederseni naine ja lapsed "A War'is" rohkemgi fookuses olla.

Filmi esimeses pooles, mis põhiliselt vaatleb Pederseni ja tema meeste sageli rutiinset tegevust Afganistanis, tehakse märulit õnneks napilt, mis minu silmis vaid positiivne on, sest olles juba küllaga sõjafilme näinud, kus jäsemeid kaotatakse sama kergesti kui pensionär kaotab võtmeid, ei huvita mind enam niivõrd lahingukära, kuivõrd sõdurite tunded ja psühholoogia.

Hooletult värisev käsikaamera, millega suur osa "A War'ist" üles võetud, teeb õhkkonna kusjuures närviliseks, sugereerides varakult, et kohusetundlikku ja kohkumatut Pederseni ootavad ees rasked ajad. Mõtisklesin oma kartulivahvleid mugides nukralt, kui valus peab olema ootamatult teada saada, et sinu antud käsu tõttu hukkus üle kümne kaitsetu tsiviilisiku, ja sind võib seetõttu ähvardada ränk karistus, eriti kui see karistus võib su kauaks lahku lüüa perest, kellest oled juba niigi kaua pidanud lahus olema. Tugevat kaastunnet äratava Pederseni võitlus kohtus, mida kujutab filmi viimane kolmandik, on vaat et karmim kui tema võitlus lahinguväljal. Peaosatäitja Pilou Asbæk, Taani oma Michael Shannon, pettumust ei valmista. Ilusalt inimlik, aga ka keerukas ja raskemeelne draama.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar