Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

laupäev, 27. veebruar 2016

"Anomalisa" (2015)

Vaieldavalt on melanhoolne täiskasvanutele mõeldud nukufilm "Anomalisa", mille tegemiseks koguti raha ühisrahastusplatvormil Kickstarter, enigmaatilise Charlie Kaufmani kahvatuim film seni. Enamik kindlasti nõustuvad, et unikaalsus on kaasajal kinokunstis vägagi teretulnud ning seda "Anomalisa" julgelt iseäraliku vormilahenduse tõttu kahtlemata on, aga kui sa just Kaufmani veidra loome tulihingeline fänn pole, ei pruugi melanhoolse kirjaniku Michael Stone'i hinge süüviv draama palju sümpaatiat äratada. Pigem tekitab see lihtsalt nõutust ja mitte heas mõttes.

Mind üldiselt intrigeerivad nii-öelda alternatiivsed animafilmid, mis pole suunatud lastele, aga kahe hotellis viibiva üksildase keskealise inimese kohtumisest jutustav "Anomalisa" on lihtsalt igava kulunud probleemistikuga film, mille puhul jääb ainult meelde, et see on peletavalt imelik nagu mõni ravimireklaam, mida hilistel õhtutundidel telekast näha võib. Igasugu ravimeid, peaks märkima, tasuks kirjutada välja nii filmi tegijatele kui selle peategelastele, eriti mainitud Michaelile, kes võiks käesoleva loo alguses hotelli jõudes kohe fööniga vanni ronida, säästmaks meid oma depressiivsest soigumisest. Mis teha, mind lihtsalt segavad niisugused punnitatult nukrad eksistentsiaalsed filmid, mis oleks kui mõeldud inimesele, kes omab liiga palju kasse ja armastab ajaviiteks üksinda trammidega sõita.

Aga ma pean väljendama oma imestust, et just nukufilmis on nii ebatavaliselt inimlik ja intiimne seksistseen. Kes oleks osanud arvata, et 3D-printeriga loodud junnid võivad nii armsalt karata? Ma muidugi ei mõista hästi, miks "Anomalisa" üldse nukufilm peab olema, sest plastikust karakteritega ei teki emotsionaalne side kergesti, aga nagu mainitud, küündib film just tänu sellele esile — kui tegemist oleks mängufilmiga ja lugu ei pärineks mainekalt Charlie Kaufmanilt, vaid suvaliselt kergatslikult hipsterilt, ei kotiks see vast kedagi. Üksikuid armsaid momente "Anomalisas" leidub, ent oma täielikus hõreduses on see kummastav väike nukufilm õnnetult vähepakkuv.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar