Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

esmaspäev, 29. veebruar 2016

"Bridge of Spies" (2015)

Ja ongi nüüd nähtud kõik linateosed, mis kandideerivad tänavu parima filmi Oscarile! Põhjus, miks Steven Spielbergi lavastatud "Bridge of Spiesi" vaatamist muudkui edasi lükkasin, on lihtne: sõna "spioon" peletab mu paratamatult eemale, sest spionaaži-teemalised filmid, mis mind köitnud on, võib ühe käe sõrmedel kokku lugeda (aga kasutan võimalust ja nendin, et mulle väga meeldib "Totally Spies!", erutavaim joonissari üldse). Ühtlasi tundus "Bridge of Spies" olevat üks neist eriti kuivadest ajaloolistest draamadest, mille sihtgrupiks magnetoola kuulamisest väsinud pensionärid, aga filmi vaadates jõudsin muidugi arusaamisele, et selle aasta lõpus 70-aastaseks saav Spielberg on režissöörina endiselt sitke ning tema jaoks pole mingi kunst teha nägusaid filme, mis pakuvad naudingut ka juhul, kui teema vaatajale meelepärane pole (üheks ilmselgeks erandiks "Lincoln", mida vaadata oli umbes sama huvitav kui poes järjekorras seista).

Eriti head on asjalood siis, kui kaasa lööb Tom Hanks, kelle loomulik karisma ja teatav soliidsus annavad "Bridge of Spiesile" tegelikult palju juurde — tore, et just Hanks sihikindla juristi James B. Donovani rolli valiti, sest ilmetuma näitleja kehastuses võiks antud tegelaskuju nii igavalt mõjuda, et ihkad ta ära kägistada lipsuga, mida kannab. Samamoodi markantne on Mark Rylance, kes mängib meest, keda Donovan oma eluga riskides entusiastlikult kaitsta püüab: Nõukogude Liidu spiooniks peetavat Rudolf Abelit.

Kuigi "Bridge of Spiesis" on üksikuid vingeid "suuri" stseene, mille puhul saab rääkida nii võimsast helist, mängulisest kaameratööst kui korralikest efektidest (hinge paneb näiteks kinni hoidma U-2 lennuki allakukkumine), keskendub film täielikult Donovani tegelase tööle, mis suuresti eeldab sõbralikult kabinetist kabinetti jalutamist ning erinevate ülikondades asjapulkadega kohtumist. Ühesõnaga on oluline, et näitlejad oleks meeldivalt sarmikad ning selles osas mul "Bridge of Spiesi" suhtes etteheiteid pole. Ja olgu märgitud, et kui mees ühel hetkel otsaga lumisesse Berliini jõuab, saab kindlalt aimu, kui hästi lavastatud filmiga tegemist — nii silmatorkavalt šeff näeb siin välja karge 60ndate Berliin. Ma ei saa öelda, et tundsin end kordagi sündmustikust sügavalt huvitatud olevat, ent tänu virtuooslikule teostusele oli film siiski igati meeliköitev, kusjuures mind ei seganud ka selle kergelt lõbus toon. "Bridge of Spies" on enesekindel ja intelligentne kvaliteetfilm, mis oskab hinnata nii publikut kui tõestisündinud lugu, millel see põhineb. Toredaim Spielbergi teos üks tüki aja.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar