Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

reede, 26. veebruar 2016

"In the Heart of the Sea" (2015)

Kuna Ron Howardi näol tegemist staažika režissööriga, kes teinud mitu kvaliteetfilmi, on raske uskuda, et just Howardi käe all valminud suurejooneline seiklusdraama "In the Heart of the Sea" on niivõrd kohmakas katse tuua kinolinale märkimisväärne tõestisündinud lugu meestest, kes sattusid 19. sajandil keset merd vastasseisu määratu vaalaga; seesama lugu, mis inspireeris Herman Melville'i "Moby Dicki" kirjutamisele. Juba meri üksinda on kinokunsti alati hästi teeninud ja "In the Heart of the Sea'l" on kõik eeldused olla uhke Hollywoodi film, mis köidab meeli ja vapustab oma võimsuses, ent asjaosaliste talendist ning korralikust eelarvest hoolimata on see katkisem kui laev Essex pärast vaala raevukat rünnakut. Algusest peale paistab välja, et see pole lihtsalt väga kindla käega lavastatud ning vajas rohkem viimistlust.

Ma oleksin nõus filmile andeks andma, et Essexi pardal viibivad vintsked mehepojad üdini näotud mittemidagiütlevad kujud on, kui see oleks visuaalselt väljapaistev, aga green screeni ja viletsaid digitaalefekte on nii agressiivselt kasutatud, et lõviosa filmist mõjub lihtsalt ebaloomulikult ja mitte vaatemänguliselt nagu peaks. Peaaegu igas kaadris tükivad esile mingid inetud elemendid ning tagatipuks hakkab varakult ärrituma staatika täielik puudumine. Loksuvad nii kaamera kui selle silmas olevad näitlejad, sest tegelased ju ometigi lõksus keset stiihiliselt lainetavat merd.

"In the Heart of the Sea" pole poeetiline draama mere vaiksest salapärast, vaid kaootiline märul selle raevukusest ning näljastest jõududest, mida see endas kavalalt peidab.

Film tekitab niisiis tunde, nagu oleksid enne vaatamist joonud ära pudeli halba šampust. Kaameratöö on kole, eriefektid on koledad, valgustus on kole ja lõpuks on kole isegi Chris Hemsworth, sest tema mängitud Owen Chase'i näolapp ei talu kõrvetavat päikest igavesti. Owen Chase'ist kujuneb jõhkra seikluse käigus sümpaatne sangar, kes kõige tõenäolisemalt suudaks alistada vaala, kui viimane Essexile kallale läheb ning mehed hukatusse paiskab. Too vaal võiks oma gigantsuses ja jõulisuses olla "In the Heart of the Sea" staariks, aga ta on rohkem nagu edev kassipoeg, kellega sa parasjagu mängida ei viitsi: paned teda korraks tähele, kui tuleb nõudlikult vastu jalga hõõruma, ja unustad ta kohe, kui mõneks ajaks jälle ära läheb.

Kui mõistagi arvutis loodud vaal vahepeal merest välja hüppab, demonstreerimaks oma kuju ning suurust, näeb ta üldsegi välja nagu eriti jäledaid uimasteid täis topitud kondoom, mitte aukartustäratav monstrum. "In the Heart of the Sea" pildiline külg on nii häiriv, et film pakubki ilmselt meeldivama kogemuse, kui silmad sulgeda ja lihtsalt kuulata Roque Bañosi kõhedat muusikat, mere rahutut lainetamist ning kohati päris värvikat dialoogi. Tõsieluline seiklusfilm väärtuslikust laevast, merehädast ja hirmuäratavast loomast võiks ju natukenegi erutav olla.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar