Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

neljapäev, 25. veebruar 2016

"Son of Saul" (2015)

Parima võõrkeelse filmi Oscarile kandideeriv kohkumatu Ungari draama "Son of Saul" ("Saul fia"), mille tegevus toimub Teise maailmasõja ajal ühes eriti košmaarses Auschwitzi koonduslaagris, tekitas väga vastakaid tundeid, sest ühest küljest kippus mind selle taotluslik monotoonsus frustreerima, teisest küljest tundsin, et just sel põhjusel on film nii meeldejäävalt omanäoline.

Monotoonsus tuleneb konkreetselt sellest, kuidas režissöör László Nemes draama üles võtta otsustas: selle asemel, et kujutada põrgulikku elu mainitud koonduslaagris laiemas plaanis, tutvustades mitmeid erinevaid tegelasi ja situatsioone, jälgib ta ainiti väga lähedalt ühtainsat stoilist vangi nimega Saul, kes püüab leida mõnd rabi, et surnud laps, keda ta peab enda pojaks, saaks korrektselt maetud ja mitte lahti lõigatud ning ära põletatud, nagu laibaga teha kavatsetakse.

Kuna terve filmi vältel näeme ainult suures plaanis Sauli nägu, kui ta rändab rahutult ringi õõvastavas paigas, kus vanakuratki mõistuse kaotaks, on "Son of Saul" vormiliselt unikaalne ja paistab selle poolest silma. Alguses mind tõesti vaimustas, et fookuses eranditult Sauli kehastava Géza Röhrigi tuim nägu ja meest ümbritsevad koledused (näiteks alasti laibad) kindlalt kaadri perifeerias, sageli fookusest väljas. Seeläbi tekib tunne, et kujutatud kõledas klaustrofoobses keskkonnas pole õieti võimalik orienteeruda ning film varjab vaataja eest meelega kõige jäledamat, mistõttu hakkab paratamatult täistuuridel tööle kujutlusvõime.

Film tõmbab hetkega endasse ja selle kompromissitus-kammerlikkus äratavad poolehoidu, aga nagu mainitud, kannatab "Son of Saul" kahjuks üksluise stiili pärast, mille külge see nii kindlameelselt klammerdub — alguses paistab esileküündiv vormilahendus põnev, aga pikapeale muutub Sauli elutu sihverplaadi vahtimine väsitavaks. "Son of Sauli" lõppedes olin veendunud, et jäin rahule, ent lühifilmina vaimustanuks see mind tunduvalt rohkem, sest nagu Mart Raun juba põhimõtteliselt ütles, on lõppude lõpuks tegemist nii-öelda ühe triki poniga, mis tähelepanu nii radikaalselt Saulil hoides riskib filmi vaataja tähelepanu kaotamisega.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar