Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

esmaspäev, 8. veebruar 2016

"The Hallow" (2015)

Ruraalsel Iirimaal valminud "The Hallow" (esialgne pealkiri "The Woods") on stiilne, arukas ja kindlalt süngemeelne väike õuduslugu perekonnast, kes kolib Londonist kaugele metsa vahele ja satub peagi verisesse võitlusesse nende uue kodu ümbruses elutsevate ogaliste olenditega. Võin nüüd muidugi liialdada, aga julgen öelda, et viimane nii efektne briti elukafilm oli 2005. aasta "The Descent".

Sisukokkuvõtte põhjal võib jääda mulje, et tegemist järjekordse lapsiku ja arutu teosega, mida tõsiselt võtta raske (vähemalt mina kartsin just seda), aga võta näpust — kõik selle puhul mõjub vägagi reaalse ning loomulikuna, isegi veidraid kiskjalikke häälitsusi tegevad tigedad fantaasiaolendid, kes pole uudishimuliku metsateadlase, tolle kalli kaasa ning nende tillukese tite saabumisest sugugi vaimustunud ega kavatse perele rahu lubada. Ja ehkki esmapilgul jääb mulje, et tegemist arutute primitiivsete loomadega, saab kähku selgeks, et neil on omalaadne taust ja mõned inetud trikid varrukas.

"The Hallow'le" tuleb ennekõike kasuks, et see on lahedalt tasakaalukas, ei püüa vägisi võimalikult õudne olla (näiteks mannetute järskude ehmatuskohtadega) ning pole olemuselt päris nii lihtsakoeline kui arvata võiks, sisaldades ka näiteks body horrori elemente — üks tegelastest hakkab metsakollidega kokku sattumise järel moonduma sama kiiresti ja võikalt kui vaene Wikus Van De Merwe ulmekas "District 9".

Olen üllatunud, et režissöör ja stsenarist Colin Hardy, kes ammutas filmi loomisel inspiratsiooni iiri rahvajuttudest ning David Cronenbergi, Guillermo del Toro jt mainekate visionääride teostest, pole varasemalt ühtegi täispikka filmi teinudki, kuid eks vahel harva avanebki rõõm kohata õudusžanris debütante, kes kummaliselt asjatundlikud on, mõistes muu hulgas praktiliste eriefektide väärtust ning atmosfääri olulisust. Film võiks ainult õige pisut rämedam-metsikum olla. Justkui peljates, et vaataja võib kurjaks saada, kui müstilist päritolu metsakollide välimust jalamaid ei reedeta, demonstreerib Hardy neid täies hiilguses võimalikult vara, mis mõnes mõttes on viga.

Olles salapära täielikult minetanud, ei mõju laanega kaunilt kokku sulavad olendid enam ehmatavalt, kuid näiteks mainitud del Toro, kuulsa monstrumientusiasti, teeksid nad oma ilguses uhkeks. Ühesõnaga: visuaalselt muljetavaldava ja lennuka fantaasiaga teos, mis ei tohiks külmaks jätta kedagi, kes korralikust kollifilmist lugu peab.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar