Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

neljapäev, 25. veebruar 2016

"Victor Frankenstein" (2015)

"Victor Frankenstein" on järjekordne ekraaniteos, mis põhineb Mary Shelley kuulsal kahe sajandi vanusel õudusromaanil ja seda üpris kaudselt, kuna legendaarne lugu on kõigile ammu tuttav ja nõnda katsutakse kaasajal leida uusi unikaalseid viise selle rääkimiseks. Jutustaja Igor tõdeb juba filmi alguses: "You know this story. The crack of lightning. A mad genius. An unholy creation. The world, of course, remembers the monster, not the man. But sometimes, when you look closely... there's more to a tale."

Käesolev film eristub varasematest "Frankensteini" ekraniseeringutest selle poolest, et pöörab tähelepanu mitte kõigest Victor Frankensteinile, vaid ka anatoomiat erakordselt hästi tundvale klounile, kellest saab meditsiinitudeng Victor Frankensteini sõber ja partner Igor, kui Victor otsustab ta tsirkusest päästa, olles näinud tema talenti. Igor on vaid alguses hädine küürakas nagu teda reeglina kujutatakse. Tänu Victori abile saab temast šikk ja usin noorhärra, kes ei taha kuidagi ambitsioonika Victori varju jääda ning surnute ellu äratamisele keskenduvate eksperimentide läbi viimisel alati abiks. Tõtt-öelda on just Igor see, kes käib välja kõige väärtuslikumad ideed, sundides Victorit klounielu kammitsaist vabastatud mehikesele meenutama, kui geniaalne ta on (oeh, poleks arvanud, et saan siin blogis kasutada sõnu "klounielu kammitsad").

Mind kuidagi nukrustas antud film, sest visuaalselt on see üllatavalt lahe, kuid "Frankensteini" käsitlusena paraku nii igav, et vahepeal kadusin tuludeklaratsiooni esitama. Tõsiasi, et antud versioonis Igor ja Victor tandemis töötavad, et viimase unistus luua elu saaks täituda, ei tee kindlameelselt meeste psühholoogiale keskenduvat lugu teab mis paeluvaks.
No näed jah, et jutustatakse lugu seninägematu külje alt, aga sind lihtsalt ei koti, olgugi et nii James McAvoy kui Daniel Radcliffe pingutavad nii usinalt, et viktoriaanlikel särkidel nende seljas ähvardavad nööbid eest lennata. Filmist on naiivne eeldada, et publik peaks kahe mehe perverssest sõprusest hullult huvituma, sest keskmine inimene tahab ikkagi näha morbiidseid eksperimente ja nende tulemusena sündivat koletist, mitte Tumnust ja Harry Potterit teineteist ihara pilguga jõllitamas.

Siinkohal peab ühtlasi märkima, et mulle on varem Frankensteini puhul just meeldinud, et ta tegutseb solitaarselt, nagu üks hullumeelne teadlane peakski. Antud loos on õnneks üks intrigeeriv probleem, mis Igorit inimlikustab: ta tunneb, et ei saaks ennast Victorist lahti murda, kuna mees andis talle elu, päästes ta tsirkusest ning ravides ta terveks. Aga fakt on, et sedalaadi filmid ei tohiks ennast nii tõsiselt võtta. Kui Victoril õnnestub ellu äratada groteskne ahvilaadne monstrum nimega Gordon, kes kohe väikese kaose korraldab, paistab välja, et "Victor Frankenstein" võib päris lõbus olla, kui vähegi tahab, ent niisuguseid mõnusalt õudseid stseene on filmis vaid paar.

Monstrumite ja õigupoolest kõikvõimalike muude elementide loominguline disain on antud filmi põhiväärtuseks ja nõnda soovingi, et jälkide elukate osakaal oleks suurem, sest kogu see draama Victori ja Igori vahel on nii nüri, et suurest frustratsioonist võib hakata kõrvadest voogama suitsu nagu nimitegelase kaadervärkidest. "Victor Frankenstein" võib olla arukam film kui jaburalt kaootiline "I, Frankenstein", aga viimane oli vähemalt lõbus.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar