Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

neljapäev, 31. märts 2016

"A Girl Walks Home Alone at Night" (2014)

Esiteks: kõige šefim vampiirifilm, mis ei põhine Bram Stokeri kuulsal romaanil "Dracula", on minu hinnangul jätkuvalt "From Dusk Till Dawn", mis ütles näljaste vereimejate kohta kõik ära, mida oli vaja öelda, ning kõige tipuks leiab filmist veel pulssi tõstvat striptiisi, ühe kuradi raju mariachi ansambli ja meeldivaima kurikaelte tandemi üldse. Võiks arvata, et vampiiridest on kõik võimalikud lood räägitud, aga ikka ja jälle otsustab keegi vändata mingi kummastava hipsteritele suunatud arthouse-filmi vampiiri(de)st, justkui demonstreerimaks, et teema pole nii ära leierdatud kui näib.

Värskeimaks niisuguseks teoseks on Ana Lily Amirpouri paljukiidetud debüüt "A Girl Walks Home Alone at Night", millele autor ise andnud järgmise määratluse: Iranian Vampire Spaghetti Western. Põnev! Olles lähiaastatel tegelikult kohanud mitmeid stiilseid vampiirifilme, sh ligitõmbavalt sensuaalsed "Byzantium" ja "Kiss of the Damned", ning üldisemalt õudusfilmide paadunud fänn, oleks ma pidanud "A Girl Walks Home Alone at Nightile" kohe tormi jooksma, aga teades, et see on must-valge õudusdraama ringi hulkuvast solitaarsest vampiiritüdrukust, ei saanud ma üle mõttest, et kas ma juba ei ole näinud "The Addictionit", mis samale kirjeldusele vastab?

Ana Lily Amirpouri elegantselt noirilik teos, mõistsin algusest peale, on Abel Ferrara omast palju kummastavam: tegevus toimub Iraanis ühes tontlikus fiktiivses linnas ja mitte kusagil Ühendriikides, mis tähendab ühtlasi, et dialoog pärsiakeelne; nii muusikal kui atmosfääril on fundamentaalne tähtsus ja ööpimeduses tänavatel ringi luusiv peategelane on enamasti vait nagu sukk. No ütlemata sürr ja unenäoline film ikka; täpselt niisugune kurioosum, mis ärataks erutust veidrikes, kes passivad päev läbi tumblris ja kannavad naljakaid riideid.
Plusspunktid unikaalsuse eest on film ära teeninud, ma arvan, aga minu jaoks osutus käesolev "alternatiivne" vampiirilugu liialt kentsakaks ja sisutühjaks, mõjudes rohkem edeva stiiliharjutuse või kahetunnise muusikavideona. Ja üha tüütumaks see muutus — pärast "Twilighti" seeria lõppu mõtlesin, et nii lamedat romantilist liini nagu seal üheski vampiiriloos enam ei kohta, aga võta näpust. "A Girl Walks Home Alone at Night" on peaaegu naeruväärne kompott, kus vaheldumisi valitsevad pentsikud vaikused ning keskmisele inimesele võõraste Iraani bändide instrumentaalne sodi, ja selle ainsaks eesmärgiks paistab olevat kombineerida elemente, mida pole enne kombineeritud. Ammu pole üks õudusfilm mu kannatuse nii proovile pannud, mis on ütlemata kõva sõna arvestades, et antud žanris tuleb vaimuvaeseid junne nagu konveierilt ja ma olen pikki aastaid olnud nende ohver.

Jään oma arvamusega vähemusse, sest enamike kriitikute jaoks oli Amirpouri esimene mängukas parim asi pärast viilutatud leiba ja ega see üllatusena tule, kuna nii väljapeetult stiilsest teosest võib tõepoolest kergesti lummusesse sattuda ning pahatihti minnaksegi pöördesse filmidest, mis on "teistsugused"... lihtsalt sellepärast, et nad on "teistsugused". Mulle jälle tundus, et tegemist ideaalse vahendiga vangide piinamiseks — isegi tüüp, kes püsib vakka ka pärast korduvalt haamriga näkku saamist, reedaks karjudes oma suurimad saladused, kui peaks tooli külge seotult "A Girl Walks Home Alone at Nighti" kümneid kordi järjest vaatama nagu Alex "A Clockwork Orange'is" neid vägivaldseid filme.

2 kommentaari: