Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

laupäev, 5. märts 2016

"Emelie" (2015)

"Emelie" on ligitõmbavalt tagasihoidlik, nutikas ja seejuures küllaltki häiriv thriller, kus nooblis restoranis pulma-aastapäeva tähistada plaaniv abielupaar valib oma kolme last hoidma pealtnäha süütukese, aga tegelikult päris külmaverelise ja kuritahtliku noore naise. Armsa näolapiga lapsehoidja pole kaugeltki see, keda väidab end olevat ja kavatseb kindlaks teha, et lastel tuleks nende senise elu kõige traumaatilisem õhtu, hakates nendega mängima üha koletumaks muutuvaid psühholoogilisi mänge, mis isegi Michael Haneke nihelema paneks.

Võtsin filmi ette teatava skepsisega, sest oli jäänud sellest mulje kui suvalisest säästlikust õudukast, aga suur oli mu üllatus avastades, kui võrratu on selle stiilitunnetus ja kui pinevalt see oskab jutustada suhteliselt lihtsat lugu psühhopaatsest lapsehoidjast. Pole ammu ühte põnevikku nii sisse elanud. Avaldas ennekõike muljet, millistel ettearvamatutel viisidel kiusab nimitegelane lapsi, keda ta õhtuks valvama usaldatakse.

Esimese tõsise märguande Emelie sõgedusest annab stseen, kus peitusemängu käigus leiab vanem perepoeg Jake naise vannitoast. Viimane sitsib potil ja palub poissi rahulikult, et too talle tampooni ulataks, sest tal on päevad (nii et laste jaoks ei kujune see õhtu kõigest õudseks, vaid ka omamoodi harivaks). Veidi hiljem teeb naine ettepaneku, et nad võiks üheskoos sööta Jake'i püütonile väikese peretütre hamstri Admiral Wubblesi.

Jake'i ja tema noorema venna kummaliselt siiras soov õele kuuluv näriline maole ohverdada vihjab, et ka ebastabiilse näitsikuga üksi jäetud lapsed on mingil määral julmad, ja sel hetkel muutub "Emelie" psühholoogiliselt eriti intrigeerivaks. Mind sealjuures kütkestas, et filmis on füüsilise vägivalla asemel n-ö perverssused, ja osatäitjate osav mäng teeb kujutatud hirmsa olukorra neetult veenvaks.

Eriliselt tunnustusväärne on nimitegelase rolli valitud Sarah Bolger, kes võlub subtiilsusega, aga pettumust ei valmista isegi lapsukesed, mis tuli mulle üllatusena, sest igasugu lapsnäitlejad kipuvad tihti olema alla igasugust arvestust, eriti niisugustes žanrifilmides. Palju on rahulikul tempol kulgevas "Emelie's" suurepäraselt lavastatud pingsaid stseene. Ühtlasi osutus silmapaistvaks tume tasane elektrooniline muusika, mis filmi täidab. Meeldiv tunne koperdada juhuslikult nii tasakaaluka ja kavala põneviku otsa, mis ei paku millegagi üle ja suudab natuke naha alla pugeda.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar