Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

laupäev, 5. märts 2016

"Frankenstein" (2015)

"Frankenstein" algab vaimustava sisemonoloogiga, mis saatis mulle kohe signaali, et filmi stsenaarium peab tõesti fantastiline olema. Avastseenis kõlavad nimelt järgnevad laused: "It is with considerable difficulty that I remember the original era of my being. All of the events of that period appear confused and indistinct. A strange multiplicity of sensations seized me. And I saw, felt, heard and smelled at the same time. And it was indeed a long time before I learned to distinguish between the operations of my various senses." Siis jõudsin õudsele äratundmisele, et Frankensteini koletise tähelepanekud enda meelte kohta ei pärine mitte filmi autorilt Bernard Rose'ilt, vaid Mary Shelleylt, kelle romaanil "Frankenstein" see väga kaudselt põhineb.

Mind tõtt-öelda kummastab, et antud õudusfilm, kus ambitsioonikad teadlased loovad tehisliku inimese ja maksavad selle eest rasket hinda, söandab ennast üldse "Frankensteini" ekraniseeringuks nimetada, sest mulle ei seostunud selle käsitluse juures just palju Shelley legendaarse looga, olgugi et siin esineb mõningaid romaanist tuttavaid sündmusi-ideid. Nagu Tyler Durden hästi ütles: "Sticking feathers up your butt does not make you a chicken." Äkki tundus lihtsalt võõrastav, et tegevus toimub tänapäeval?

Mulle meenutas käesolev film kusjuures esialgu hoopis Vincenzo Natali provokatiivset "Splice'i", samuti mingil määral "Frankensteinist" inspireeritud õudukat, kus luuakse inimese ja erinevate loomade ristsugutis, keda kontrollida ei suudeta. Kuid ega mind morjenda, et kohtab nii vabasid tõlgendusi "Frankensteini" loost, sest olen nagunii korduvalt näinud ühte ekraniseeringut, mis romaanile küllaltki truuks jääb: koomilist 1994. aasta versiooni Robert De Niro ja Kenneth Branaghiga peaosas (koomiline on see näiteks põhjusel, et viimane rebib seal millegipärast iga kümne minuti tagant särgi seljast, sageli karjudes).

Aga okei, kui jätta kõrvale tõsiasi, et antud "Frankenstein" peab olema tavatuim klassikalise romaani ekraniseering, mida näinud, pean tõdema, et see on täitsa efektne õudusfilmi sugemetega draama. Esialgu oli küll keeruline endale sisendada, et tegemist "Frankensteiniga", aga järele mõeldes Bernard Rose'i idee kuulus koletis nüüdisaega tuua enamjaolt isegi töötas.
Mulle istus, kui melanhoolne, unenäoline ja morbiidne film on. Õige pea pärast seda, kui läbi aegade kõige nägusam Frankensteini koletis ellu äratatakse, võtab imiku mõistusega noorsand nõuks temaga tegelevad teadlased jõhkralt külmaks teha ja plehku panna. Koletise meeletu vägivaldsus ning tugevus esialgu lausa ehmatasid mind — ta käitub animaalselt nagu kiskja, inimlikkust ei mingit. Olles end välja murdnud hämarast laboratooriumist ja jõudnud päikselisse välismaailma, mis talle tundmatu, uitab koletis sihitult ringi, käitudes nagu keskmine zombi või narkar, kes tarvitanud vannisoola. Ühtlasi on ta hakanud moonduma, mis teeb ta eemalepeletavaks.

Normaalsemaks hakkab koletise käitumine muutuma siis, kui sõbruneb Tony Toddi mängitud pimeda kodutu bluusimehe Eddiega, kes võtab ta oma tiiva alla. Tony Todd, kes mängis samuti Bernard Rose'i tehtud kultusfilmis "Candyman" nimitegelast, annab filmile palju juurde — lihtsalt muhe see Eddie tema kehastuses. Päris hea tunnetusega õudusdraama, mis teeb õige valiku, jälgides algusest lõpuni ainult koletise tegelast, kui too avastab tasapisi valgusküllast Los Angelest. Linna koledamat külge näidates teeb Bernard Rose mõned sotsiaalkriitilised tähelepanekud, puudutades näiteks politseivägivalla teemat. Filmis esineb vaheldumisi tundlikke ja sügavalt häirivaid momente. Heaks näiteks stseen, kus nõudlikult armastust otsivat koletist hellitab räämas hotellitoas üks heasüdamlik prostituut ja koletis ta seejärel kogemata mõrvab, kui naine otsustab, et ei taha temaga seksida nagu lubas.

"Frankenstein" on vahepeal kahjuks häirivalt halemeelne ja mitte kuigi sisukas. Algus on paljulubav ja lõpp paeluv, sest koletisel õnnestub üles leida oma loojad (Viktor Frankenstein, loomulikult, ja tolle naine), ent kõik vahepealne tundub pisut ilmetu ja nüri. Sellegipoolest: oluliselt huvitavam kui vaese mehe "Van Helsing" nimega "I, Frankenstein" või see uinamuina "Victor Frankenstein" Tumnuse ja Harry Potteriga peaosas.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar