Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

teisipäev, 1. märts 2016

"Gods of Egypt" (2016)

Märtsikuu algas minu jaoks kiusatusliku spektaakliga "Gods of Egypt", mille vaatamine suures kinosaalis on igaühe kohustus. Ütlen kohe, armas lugeja, et see film vangistas mu meeled täielikult; tõmbas mu vägisi müstilisse paika, mida sõnadega kirjeldada pole võimalik. Kinno suundudes eeldasin kindlalt, et olen valmis jumalatele anduma. Mul olid jalas puhtad alukad ja ostsin kino kommipoest isegi krokodilli kujuga kummikomme, kuna nii tundus sobilik...

Aga ma poleks arvata osanud, et "Gods of Egypt" murrab mind raevukamalt kui näljane šaakal.

Nagu oleksin pidanud silmitsi seisma deemon Apophisega, tundsin filmi lõppedes, et lihased ei allu enam tahtele ja tarvitsen ratastooli. Pärast seanssi trolliga kodu suunas loksudes põrnitsesin igatsevalt läbi akna õhtupimedusse, soovides vaid jalutada soojal liival Niiluse kaldal! Tundsin end nagu armunu — irvitasin lollakalt ja mõistus ei töötanud korralikult. Tunnistan aga, et ma ei saanud kohe uskujaks. Valgust hakkasin nägema siis, kui jõudsin stseenini, kus meie kangelased, pagendatud jumal Horos ja tema surelikust kaaslane Bek, passivad kusagil kõrbes ning näevad korraga düüni tagant välja libisemas kahte määratut monstroosset madu, kummagi sadulas istumas hirmsat sõjakiivrit kandev ja sarve puhuv uhke büstiga tots. Sellele järgnev võitlus on vaid imepisike osa grandioossest seiklusest, millesarnaseid kohtab haruharva.

No okei... Kui nüüd tõsiselt rääkida, siis tegemist parajalt pasa filmiga, aga kõige paremat sorti pasa filmiga! Sellisega, mis ei pane sind endalt kukalt kratsides küsima, kuidas saab üks film nii halb olla, vaid hämmeldusega imestama, kuidas on võimalik, et kulutati üle saja miljoni dollari millegi nii uskumatult ajuvaba peale. Võiks arvata, et "Gods of Egypti" kirjutas laps, kes võtab Ritalini ja vaatab kümme tundi päevas vägivaldseid multikaid nagu kuutõbine, kuid veelgi tõenäolisem on, et stsenaariumi polnudki — süžee, mille võiks ühe lausega kokku võtta, mõeldi pigem käigu pealt välja. Võttegrupis teadis Egiptuse mütoloogiast midagigi ilmselt üksainus suvaline sell, kes ükskord jokkis peaga History kanalit vaatama sattus ja kambamehelikult nõu anda oskas, kellel võiks olla šaakali pea ja kellel tiivad.
Käesoleva vallatu jumalateotuse (no pun intended) taga seisab Alex Proyas, kes on teinud mitu korralikku fantaasia- ja ulmefilmi, nende seas "Dark City" ja "The Crow", millest kujunenud arvestatavad kultusteosed. Sama saatus, usun siiralt, ootab ka "Gods of Egyptit" — iga minutiga üha sürrimaks muutuvat mastaapset muinasjuttu, millele tuleb läheneda õige suhtumisega. Sul tuleb end vabaks lasta ja lihtsalt usaldada end jumalate hoolde. Need nelja meetri kõrgused müstilised kujud, kelle kehas voolab kuldne veri (nii irooniline kui see ka poleks, on filmis väga palju kuldset värvi), viivad su võimsale teekonnale, kui lubad.

Puudu on ainult Ben Kingsley. Viimane sobiks ideaalselt mängima päikesejumal Ra'd, kelle pikast hõbedasest juuksepatsist on hämmastavamad vaid digitaalsed leegid, mis teda ümbritsevad. Ra'd kehastav Geoffrey Rush, samuti Oscari-võitja, ei ole samas ka kehv valik — kogenud näitlejana saab temagi silmnähtavalt aru, millise vapustava katastroofiga tegemist. "Gods of Egypt" on igas mõttes probleemne film. Selles on kaadreid, mis näevad välja nagu möödunud sajandil valminud videomäng. Iga karakter, olgu ta jumal või inimene, on omal moel naeruväärne, kusjuures naised pole enamat kui push-up rinnahoidjaid kandvad objektid. Ka liiga palju õlut kaaninud kohtlase maamehe suust kuuleb etemaid nalju.

Võiks arvata, et kui kuri jumal Seth filmi alguses Horosel silmad peast rebib ja ta pimedaks teeb, tunned kadedust, aga pagan võtaks, "Gods of Egypt" on ikkagi neetult "vaadatav". Sellel puudub igasugune enesekontroll. Loomingulisuse puudumises ei saa tegijaid igal juhul süüdistada. Just kui arvad, et enam kummalisemaks minna ei saa, suudab film sind jälle jahmatada, meenutades ühtlasi, et hullumeelsus ja geniaalsus kipuvad tõepoolest käsikäes käima. Ma uskusin vahepeal naiivselt, et hiiglaslikel madudel ratsutavaid mõrtsukdaame ei ületa enam miski, aga peagi sõitsid Horos ja Bek tandemis kosmosesse, kohtumaks Horose vanaisa Ra'ga, kes peab iga öö võitlema miljoni terava hambaga varustatud deemoniga.

Tõepoolest, milline vaatemäng! Olles nüüd kinosaalist väljas ja taas kurvas reaalsuses, tunnen end lihtsalt nukrana.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar