Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

kolmapäev, 9. märts 2016

"Kill Your Friends" (2015)

Oh jah, päris võimas see Theraflu. Kuna endiselt külmetunud olen, jõin enne magamaminekut suure kruusitäie mõnusat võlujooki ja nägin ilmselt just selle tulemusena unes, et olen juba mitme päeva eest vaadatud "Kill Your Friendsi" sarmikas antikangelane Steven Stelfox, filmi maailmas sees ja puha. Mis oleks võinud hästi lõppeda, sest seal leidub päris veetlevaid blondiine, aga ühel hetkel jõudis mulle pärale, et olen tegelaskuju filmis, mis mulle ei meeldinud, ja tundsin, et nüüd on tarvis ärgata ning selle kohta arvustus kirjutada. Nagu nii neetult väheütlevate filmide puhul ikka, ei ole mul endal ka palju öelda.

Olin esialgu positiivselt meelestatud, sest mulle hirmsasti meeldivad niisugused häbitud mustad komöödiad üdini amoraalsete peategelastega ja teemagi paistis huvitav, ent paraku kiskus see pilguheit 90ndate teisel poolel Briti muusikatööstuses toimuvale rutem üksluiseks kui külaskäik sugulaste juurde. Kui sa oled tuttav oluliselt kõnekamate teostega nagu "Filth" või "American Psycho", ei paku John Niveni samanimelisel romaanil põhinev "Kill Your Friends" midagi uut (mul tekkisid lisaks paralleelid Martin Amise "Money'ga", mida pole vist siiani ekraniseeritud).

Talendikaid maailmale tutvustamist väärivaid muusikuid otsiva külmaverelise, valeliku ja iseka Steven Stelfoxi igavatest seiklustest pajatav "Kill Your Friends" ei jäta kasutamata ühtegi võimalust šokeerida, aga pole kuigi šokeeriv; see peaks olema must komöödia, kuid ei aja eriti naerma ning kuigi siin rullub lahti mõrvalugu, puudub ka põnevus täielikult. Kuigi omaenda romaani põhjal filmi stsenaariumi kokku pannud John Niven, olles töötanud lühidalt muusikatööstuses kuumal kümnendil, mida "Kill Your Friends" kujutab, lähtus satiirilise loo kirjutamisel isiklikest kogemustest ja teemaga hästi kursis, ei maali see muusikatööstusest kuigi huvitavat pilti, keskendudes ainiti alatu ja auahne Stelfoxi väikestele kokaiini mõju all saavutatud töövõitudele maailmas, mida noorsand õieti ei tunnegi.

Oleme ausad, niisuguse ülbe prussaka tegemised saavad ainult nii kaua huvitavad olla. Mainimata ei saa jätta pisut kahtlast osatäitjate valikut. Nicholas Hoult on karismaatiline tüüp, aga minu meelest natuke liiga poisiliku välimusega, et Stelfoxi rolli sobida. Soundtrack on filmil ootuspäraselt mõnus küll — ma pole just maailma suurim Oasise fänn, aga mõnda nende populaarset laulu kuuldes lihtsalt ei saa ükskõikseks jääda.

2 kommentaari: