Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

reede, 4. märts 2016

"Krampus" (2015)

Kui Michael Dougherty stiilne õudukas "Trick r Treat" koosnes mitmest ägedast Halloweeni-teemalisest loost, siis tema viimane film "Krampus" keskendub ameeriklaste jaoks veelgi tähtsamale pühale, jutustades fantaasiaküllase õudusloo perekonnast, keda hakkab jõulude ajal terroriseerima germaani folkloorist tuntud deemon Krampus, katuste peal ringi kargav sarviline elukas, kes möirgab haavatud karu kombel ja riietub nagu mõni külmetav prükkar. Mina kuulsingi Krampusest esmakordselt just Saksamaal, kus teda teavad vist enam-vähem kõik; kui uskuda Wikipediat, siis USA filmides pole teda peale peaaegu üldse kujutatud.

Olles nautinud mainitud "Trick r Treati", olid mul käesoleva õuduskomöödia suhtes suured ootused ja ma ei pidanud pettuma — muhe, meeleolukas ja mõnusalt muinasjutuline väike film, mida sobilik isegi koos perega vaadata, sest jõhkra vägivallaga on teadlikult koonerdatud ja lugu päädib sõnumiga, mis iga pereliiget puudutada võiks. Meeleolu poolest on sel palju ühist vanade sarmikate Amblin Entertainmenti filmidega (nagu näiteks "Gremlins") ja see on igati teretulnud kaasajal, mil võib-olla liigagi suur osa õudukatest on täiesti rõõmutud.

Ei saaks öelda, et "Krampus" rabavalt õudne või vaimukas oleks, aga sel on vähemalt värvikas fantaasialend ja visuaalselt palju isikupära — iseäranis meeldejääv on loominguliselt animeeritud episood filmi keskel, kus austerlasest vanaema meenutab lapsena keeratud käkki ja selle tagajärjel Krampusega kohtumist. On tänuväärne, et Dougherty sai töötada suhteliselt suure eelarvega, 15 milli eest ostab palju kurje tapja-piparkooke ja isegi ühe näljase klouni, kelle suu toob meelde need õõvastavad moonutised ulmekast "The Thing"... aga neist hiljem.

Alguses ei saanud nagu kuidagi vedama. Ehkki tead varakult, et jässakas jõulutont on välja manatud ning koos temaga saabunud tormi pärast majja lõksu jäänud perekonna peale kuri, ei jää eriti muljet, nagu ta võiks iga hetk sisse tungida ja kellegi nahka panna, mistõttu igatsesin tükk aega teatavat ohutunnet. Filmi esimene pool on jõuluõhtu moodi rahulik ja selline vaikselt mõtisklev, elavnedes ühekorraga, kui tegelased põrkavad majas kokku seltskonna väärakate mõrvarlike olenditega ja algab meeletu võitlus.

Hirmu ei külva siin nimelt vaid Krampus, kes sporaadiliselt urisedes ümber maja või selle peal sörgib, vaid ka maagiliselt ellu ärganud sadistlikud lelud, dekoratsioonid, isegi piparkoogid. Nende seast markantseim on pirakas teravate hammastega kloun, kes nagu anakonda ühe lapse tervelt alla kugistab — munalikööri pole vaja peale juuagi! No see tegelinski on vaat et hirmsam kui "Poltergeisti" legendaarne kloun, suuresti tänu efektimeeste vapustavale tööle. Näitlejad eesotsas Adam Scotti ja suure jama eest vastutavat perepoega mängiva Emjay Anthonyga on sümpaatsed ja ma tundsin tegelastele isegi üllatavalt palju kaasa, sest mõistsin, kui raske neil end kaitsta on.

"Krampus", mis võiks vabalt kanda pealkirja "Kas selliseid jõule me tahtsimegi?" ja jagab täpselt samu õpetusi mis vana hea "Home Alone", ei pretendeeri selgelt auhindadele — see on mõjuvalt sünge atmosfääriga fantaasiafilm, mille puhul jääb peamiselt meenutama lahedaid kolle. Meel on väga kurb, et vanast legendist inspiratsiooni ammutavat "Krampust" pühade ajal kinno vaatama ei jõudnud, sest märtsikuu pole kellegi aeg jõulufilmi vaatamiseks.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar